Meeliste ei saanud rahu. Jälle helises telefon. Ta kuulas kannatlikult. Harald Imeline on linnas ja läheb kirjandussündmusele. Lilled on ostetud. Ta ei tea veel, kes auhinna saab, aga lilled kuluvad igal juhul ära. Ta on elevil, vaimu täis ja kutsub kaasa. Mulle meeldib olla sündmuste epitsentris, teatab ta Meelistele, ja ma ei saa aru, millega sina tegeled. Kus kohas sa oled?
Meeliste oli surnuaial. Oli jäänud mõtisklema Underi ja Adsoni hauakivide kõrval. Ta enda suguvõsa plats oli seal lähedal, nii et surnuaial käies pidi ta alati Underist ja Adsonist mööda kõndima. Ja siis oli tal ikka tunne, et siin, selles paigas, valitseb veel
sügavam rahu kui tema sugulaste juures neli-viis hauaplatsi edasi.

Veel põhjalikum ja pöördumatum vaikus. Võib-olla sellepärast, et kontrast nende elatud rahutu eluga oli palju suurem. Meeliste sugulased olid lihtsad inimesed, kes moodustasid oma ajastu nimetu koori, Under ja Adson olid aga protagonistid, eeslauljad ja -kõnelejad, need, kellel püsib prožektori ainitine valgusvihk, mis määrab sündmuste epitsentri, kui Harald Imelise sõnu kasutada, ja nüüd ometi — ülivõimas vaikus, igaviku absoluutne võit. Just siin, Underi ja Adsoni hauaplaatide juures tunnetas Meeliste kõige selgemalt seda ülimat reaalsust, mis võidab kõik ja mille ees on inimene naeruväärselt jõuetu. Selle tunnetamine oli Meelistele
nagu tasuta teraapiaseanss, omamoodi sõltuvus, mis tekitas temas
kummalisel viisil seesmist kindlustunnet ja ühtlasi süvendas tõrget avalikkuses ringi liikuda ja kõikvõimalikele päevasündmustele kaasa elada.

Kus kohas sa oled? hüüdis Harald Imeline telefoni. Ma kahtlustan, et sa istud jälle kuskil surnuaias. Tule ometi inimeste sekka. Mul on lilled kaasas, lähme vaatame, kes saab!

Mul ei tule enam õiget bussi, ütles Meeliste. Isegi kui ta oleks hakanud Harald Imelise kutse peale kuhugi kesklinna seiklema, ei oleks ta palju enne sündmuse lõppu kohale jõudnud.

Ma helistan, kui läbi on, teatas hääl telefonis hoiatavalt, nii et enne taskusse libistamist kontrollis Meeliste üle, kas telefonil on ikka helin peal. Nad olid Harald Imelisega ju tegelikult vanad kaaslased ja isegi sõbrad, pärinesid ühest ajast ja jagasid ühesuguseid elukogemusi. Ainult et Harald oli jäänud kuidagi endiseks, hoidis kõvasti kinni oma viimase eurooplase identiteedist, tema, Meeliste, oli aga läbi elanud iseäraliku uuestisünni, kui nii võiks iseloomustada neid elamusi ja mõtteid, mis sugenevad surnuaial jalutamisest, nekropoli varjulistel tänavatel kulgemisest ning igavese rahu ja ükskõiksuse tajumisest. Meeliste oli leidnud Underi ja Adsoni hauaplatsi lähedusest väikese pingi ja sinna istuma jäänud. Ükskõiksus ei ole päris õige
sõna, mõtles ta, seda on ka selles sagivas sündmuste maailmas palju, kirgastunud ükskõiksus, ehk tuleks asja nii nimetada. Kirgastumine isetu leppimise ja allaandmise kaudu. See, mis seob inimese kõiksusega, kosmosega, tõelusega igavesest ajast igavesti, see on suur alistumine igaviku seadustele ja õnne- ning rõõmutunne, mis täidab alistunut, kes on tardunud. . . kes on vaibunud. . . kes on. . . Meeliste tundis, et ta mõte on läinud omapead uitama ja käest ära, vist sellepärast, et ta oli viibinud poolunes, suigatanud, ei tea kui kaua, külmavärin äratas üles, oli siiski üsna varakevadine aeg. Ta kompas pingilt tõustes taskud läbi, telefon oli igatahes alles, ega ta ei kahtlustanudki midagi muud, aga sellist žesti sooritades tundis ta enesekriitiliselt, et erinevalt maa all lamajatest ei olnud tema veel päris kirgastunud ükskõiksuseni jõudnud. Under
ja Adson ja Meeliste enda sugulased olid maetud all-surnuaias, nüüd liikus ta mööda kallakut ülemise surnuaia peateeni, omamoodi uhke alleeni, mille lõpus ilutses kahe kõrge betoonposti vahel kuldne suure tilaga kell. Selle juures lõpetas Meeliste tavaliselt oma teraapilised jalutuskäigud. Siin, selles paigas kõrgus kõigi meeltega kogetud rahu ja alistumise kirgas sümbol. Meeliste teades ei löödud seda kella kunagi ja ega seda olnudki vaja teha, piisas tema suursugusest olemasolust, aga täna hakkas ometi midagi helisema, muidugi, taskus tegi häält Harald Imeline, ja just siin, selle kella juures, tundus see helin Meelistele eriti vastumeelne ning profaneeriv. Ta pistis käe taskusse, kompas ja mudis telefoni, kuni ärritav helin katkes, heitis kellatornile aupakliku lahkumispilgu ja asus mööda alleed rahulikult tagasiteele. Kuigi enam-vähem kohe käis taskus mingi plõnks ja Meeliste sai aru, et nüüd on Imeline sõnumi saatnud. Küll ma õhtul vaatan, mõtles ta, aga tundis siis, et teine on juba niikuinii seekordse seansi ära rikkunud, tõmbas telefoni taskust välja ja luges, mida Imeline
suurte tähtedega oli sõnumisse toksinud: SA EI KUJUTA ETTE, KES SAI!

Meeliste pistis telefoni taskusse tagasi ja kiirendas sammu. Ta ei lubanud Imelisel oma uudishimuga mängida. Edaspidi lülitan selle seadme jalutuskäigu ajaks üldse välja, mõtles ta pahuralt. Lastagu inimesel olla. Ja punkt. Tema järgmine mõte ehmatas teda ennastki: ega ma hulluks ei hakka minema? Talle oli kusagilt populaarteaduslikust raamatust meelde jäänud veider lause: maapind hakkab järsku lainetama ja hüplema, kostab tugev mürin. See ei saa ometi tõsi olla, mõtles ta, kui tundis, et kindel pind on
jalge alt kadunud, et seesama tee, mida mööda ta praegu, nii nagu alati rahumeeli kodu poole sammus, on järsku täiesti võõras, lainetab ja hüpleb nagu elusolend, nii et ta proovis instinktiivselt selle eest põgeneda, sammu kiirendada, kõrvale söösta, kukkus ja lõi kukla ära, maapind ta all lainetas üha edasi ja viimane mõte, mis Meeliste peast selgesti läbi käis, enne kui hämarus võimust võttis, oli: Eesti asub platoo keskel, meil ei saa olla maavärinaid!

. . . Keegi vist toibutas Meeliste lõpuks üles. Paistis, et ta oli
tükk aega allee ääres elupuuheki varjus lamanud. Ümberringi liikus inimesi, päästeameti vormis mehi ja naisi, telefonid helisesid, suur punane auto seisis kellatorni kõrval ja kõrgemal taevas oli näha helikopterit, mingit kaablit veeti, kaugemalt kostis saagimist, torn oli püsti, kuigi veidi viltu vajunud, aga peamine, mida Meeliste kohe tundis, oli kindel maapind. Ei mingit lainetust enam. Kõik oli nii nagu enne. Nagu alati. Nagu peab. Ühesõnaga — möödas. Oi jumal, mõtles Meeliste, siin, rahupaigas. Meeliste tõusis jalule, luud-kondid tundusid terved, ta hindas ümbrust ja astus meeste salga juurde, kes mingit kaarti vaadates omavahel närviliselt repliike ja pilke vahetasid. Ta püüdis olla asjatundlik.

Kuulge, mehed, hüüdis Meeliste, mitu rihterit oli?
Kõnetatavad jäid teda arusaamatult vahtima.
Mis kuradi rihterit? küsis üks.
No mitu magnituudi, täpsustas Meeliste.
Mis kuradi magnituudi, ütles teine.
Ja kolmas küsis: Sina siis veel ei teagi?
Mi-mida ei tea? kogeles Meeliste.
Ja nemad pahvatasid nagu ühest suust: Jaan Kross pööras ennast hauas ringi!