Finis nihili on esimene Madis Kõivu näidend, mida lugesin. Kunagi 1990. aastate teisel poolel andis ta mulle sellest esimese masinakirjaeksemplari ja ütles: vaata, kas sa tahad sellest midagi teha. Lugesin läbi, sain aru, et kõik on seal täiesti valmis ja omal kohal, mul pole vaja ja pole võimeidki midagi muuta. Lugeda oli muidugi huvitav, sest nii mõnigi tegelane ja kujutluspilt oli äratuntavalt tuttav. Kui nüüd Henri Otsing asus filosoofipäeva korraldama ja arvas, et “asi näib kujunevat nõnda, et iga ettekanne keskendub Kõivu ühele teosele”, siis Finis nihili oli minu jaoks ainuvõimalik valik.

Minu arvates on selles näidendis kolm liini.

1. Filosoofia liin, mis ilmneb juba peategelase nimes: Anselm Apostata ehk Anselm Taganeja, ja kohe esimeses stseenis tuleb jutuks ka päris Anselmi, Canterbury Anselmi jumalatõestus. Hiljem, XV stseenis ilmub episoodiliselt ka Leibniz, täpsemalt Leibnizi nägu oma igivana parukaga, ja ütleb: “Credo ut intellegam”, usu ja saa aru.
2. Inimese kehalisuse liin, mida esindab pikk stseen Emast laua all, tema hädad ja lõpuks suremine; vilksamisi kohtab seda liini ka teistes stseenides ja muidugi ka paljudes muudes Kõivu teostes.
3. Füüsikateooria liin, mille juhatab sisse III stseenis lavale tormav käratsev jõuk pullovere – kampsunites noorteadlasi ehk füüsikateooria kamikazesid, nagu autor neid nimetab.

Ettekanne filosoofipäeva sümpoosionil Tartu Ülikooli filosoofia osakonnas 13. aprillil 2025.

---

Ma võtan kõne alla ainult selle viimase, füüsikateoreetikute liini, jättes arutlused kahe esimese liini üle teistele soovijatele. Mu valiku tagamõte on vaadata, kas ja mida nimelt saab selle näidendiliini põhjal öelda Madis Kõivu ja füüsikateooria vahekorra kohta.

Kõigepealt aga natuke Kõivust ja kirjutamisest. Tema kauaaegne kabinetikaaslane Laur Palgi on kirjeldanud, et Kõiv kirjutas igal hommikul oma suurde kladesse kaks tundi, siis pani klade ära sahtlisse ja hakkas füüsikaga tegelema. Laur Palgi täpsemalt: “Aga ta ei rääkinud kunagi, mida ta kirjutas, ja mina ei küsinud ka, nii et ma ei teagi, mis see oli. Aga selline tunne oli, et ta oli selle enne oma peas valmis mõtelnud ja siis tuli ja kirjutas kiiruga selle üles, mis peas oli.”¹ Ja Kõiv ise aastakümneid hiljem: Ma ei ole ennast kunagi liigitanud kirjutajate hulka, vaid tunnen end ikka sellena, kellena ma tööl olin, kuigi ma juba ammu enam ei tee sellel alal midagi. Kui ma Laur Palgiga ühes toas istusin, siis hommikuti ma tõesti alati kirjutasin paar tundi, enne kui rehkendused ette võtsin, ma olin endale niisuguse korra teinud, et igal hommikul pean kõigepealt kirjutama, mitte ühtegi päeva ei jäta vahele. Aga need olid need kladed, mida ma T-ga tähistasin ja nendes on juttu asjadest, mis füüsikat puudutavad, väga palju on seal kirjutatud ajast, mis, nagu mu artiklitest Aristotelese kohta on näha, kuulub vägagi füüsika juurde. [—] Ma ei ole instituudis olemise aega varastanud, selles suhtes olen ma täiesti aus olnud. Jutte kirjutasin ma muudel aegadel, näiteks marksismi-leninismi õhtuülikoolis, seal koguni nii hoogsasti, et üks lektor pani tähele ja hakkas vabandama: “Oh, mu jutt ei ole nii oluline, et iga sõna tuleks kohe hoolega üles kirjutada…”. Oma hoogsa kirjutamise kohta ütles Kõiv kunagi hiljem: “Vanasti, kui see kirjutamismasin mul ajus ei tahtnud käima minna, siis ma istusin maha ja hakkasin kirjutama, seni kuni ta läks käima, ja selle alguseotsa võis hiljem siis ümber teha või hoopis minema visata.” (Tänapäeva kõnepruugis võiks seda kirjutamismasinat nimetada tekstigeneraatoriks.) Kui praeguse sajandi alguses tuli jutt Kõivu trükis ilmunud töödest kogumiku koostamine “Eesti mõtteloo” jaoks, oli ta üsnagi ärritunud: Mul on 125 kladet täis kirjutatud materjali, millest ainult 4 või 5 on ilmunud. Kui nüüd teha raamat ainult avaldatud tekstidest ja ilma nende teisteta, teeks see ju kõik nad olematuks! Ja vähemalt need kladed, mis on ladina keeles kirjutatud, on küllalt hästi loetavad, sest neid ma kirjutasin aeglasemalt ja selgemalt. Viimane lause täiendab tema varasemaid sõnu, et talle endale on heal juhul umbes kolmveerand nois kladedes kirjutatust loetav ja arusaadav; siin on ilmselt mõeldud eestikeelseid tekste.

---

Nüüd siis tagasi Finis nihili juurde.

Füüsikateoreetikute liin algab III stseenis, kui lavale tormavad pulloverid ja tekitavad seal mitu konglomeraati. See pilt on inspireeritud Tartu füüsikateoreetikute korraldatud seminaridest Narva-Jõesuus, kuhu tuli ka hulk noori kvantvälja arvutajaid Leningradi instituutidest. Tol ajal nagu muide suuresti ka praegu on kvantväljateooria poolenisti matemaatika ja olulist osa selle arendamises mängivad mitmesugused matemaatilised trikid: tehakse mingeid lähendusi, jäetakse võrrandites osa liikmeid ära, võetakse kasutusele uusi matemaatikateooriaid ja -mõisteid. Tookordses kompotis suutsid orienteeruda ja tulemusi hinnata enamvähem ainult tegijad ise ning vanematele teoreetikutele, kes huvitusid pigem füüsikalisest sisust ehk küsimusest, kuidas kirjeldada kvantmaailma, tundusid noorfüüsikute ülimatemaatilised artiklid arusaamatu abrakadabrana. Ja seda nad mõnes mõttes olidki, sest teooriamoed muutusid, enamik neist töödest unustati ja on unustatud siiani, kuigi mõni neist on mõnevõrra uuel kujul ka ellu äratatud. Näidendi tekst toetub siin noile tegelikult toimunud seminaridele, nii nagu Kõiv neid tookord nägi. Kinnitust leiab Kõivu ühe pikaaegse töökaaslase tähepanek: Madis oli kirjanik juba ammu, otsis tüüpe. Oli siin üks joodik teadustöötaja, tuli tööle ja pani kohe puhvetis klõmmi hinge alla. Madis otsis joodiku prototüüpi, jälgis teda pikalt ja ükskord too joodik vihastas selle peale nii hirmsasti, et käratas: “No mis asja sa vaatad siin kogu aja!”

Narva-Jõesuu seminarides istus Kõiv arvatavasti kusagil saali tagumises otsas, kust sai toimuvat segamatult silmitseda. Umbes nagu näidendi IX stseenis on konverentsisaali kaost korraks näha, kui rõduukse avanedes selgub, et selle taga ei olegi rõdu, vaid konverentsisaali sisikond: trobikond vehklevaid ja suitsetavaid pullovere ukse lähedal vaidlemas, nende taga silmipimestavalt heleda konverentsisaali avarus. Kuid uks sulgub kohe ja Anselm jätkab juttu oma hea sõbra, maailmateadlase Naum Goldbergiga. Kui näidendi mitmete tegelaste prototüübid on asjaosalistele ehk siinsetele füüsikutele selgesti äratuntavad – Anselm, Professor, Boss, Benzo Benozzo, mõned malemängijate kiibitsejad – siis Naum Goldbergi taga olevat isikut ei osanud ma identifitseerida ja pidin autorilt küsima. Kõiv vastas, et tal oli silma ees Moskva füüsikateoreetik Igor Kobzarev (1932–1991), tema hea tuttav, kes oli ka Tartus käinud. Kobzarevi abikaasa oli lingvist, kes tegeles soome-ugri keeltega, küllap seegi mängis sõprussuhetes teatud rolli. Kobzarevi teadustöö teema oli sarnane Kõivu omaga – elementaarosakeste kvantteooria. Kuid tema huvid teoreetilises alusfüüsikas olid laiemad. Ta on avaldanud kirjutisi füüsika ajaloost ja filosoofiast, muu hulgas ka relatiivsusteooriatest. Olgugi et tihedasti seotud aja probleemidega, ei pakkunud üldrelatiivsusteooria Kõivule huvi. Tema hinnangu kohaselt on üldrelatiivsusteooria lihtne ja sirgjooneline teadus, tema jaoks oli kvantmehaanika palju huvitavam ja talle tundus, et seal on ikkagi mingi saladus sees. Seoses Finis nihili prototüüpidega lisas Kõiv: Naum Goldberg ei ole äratuntavalt Kobzarev, ainult mõned jooned on temalt võetud. Nagu ka teistelt prototüüpidelt on võetud ainult mõned jooned või laused, mis mõne siinse prototüübi pani isegi protestima: miks minult on malekiibitsejate stseenis võetud ainult üks lause! Aga ju see üksainukegi oli äratuntavalt iseloomulik.

Jätkan nüüd tähelepanekutega Finis nihili’st ja toon ära mõned Anselmi arusaamad sellest, mis toimus füüsikateooria eesliinil. Ei ole selge, kas need on ainult Anselmi seisukohad või on nendega nõus ka autor, Kõiv.

Pulloveridest-kamikazedest:

III stseen: Hierarhiline süsteem, mille alateadlik distsipliin on raudsem igast avalikult-kehtestatust, paiskab nad lahingusse, see tähendab, arvutustesse. Lahinguväli on avatud – probleem. Esialgu ainult üldjoontes, mõnede matemaatiliste visanditega, mis sünnivad “suurte loojate”, mis peamine – selleks aktsepteeritud isikute ajudes (Kõiv 2010: 181).

Stseeni lõpuosas vestlevad kaks “aktsepteeritud isikut”: Naum Goldberg ja tema tuttav, džentelmenist füüsikateoreetik Benjamin, ning nende dialoog näitab, et eesliini füüsikateooriat ei tehtud mitte niivõrd avalikult kõigile kättesaadavates artiklites ja ettekannetes, vaid pigem tuttavate omavahelises kiires otsesuhtluses, mis jätab teadusprovintsi täiesti kõrvale; arusaadavalt on Tartu sügav provints. Nobeli preemiat on kõneluses samuti nimetatud; tuleb küll tõdeda, et see oli ülim kumiir tol ajal, 1960. aastatel, kuid mitte enam praegu, kus füüsika maine ja olulisus on kõvasti langenud, sest ei ole enam esitatud selliseid uusi, ogarana tunduvaid mittekonventsionaalseid ideid, nagu kunagi olid kvantmehaanika ja kvantväljateooria. Aga teadusbürokraatia ja teadushierarhia ei ole kustunud:

IV stseen: (Boss:) [—] mõned küsimused on kantud eriti tähtsate asjade nimekirja… (samas: 187).

Hiljem tuleb jutuks kapis olev tolmunud hunnik kellegi varasemaid töid, mida hiljem pole vaadatud ja loetud. Ent neid nagu ei tohikski enam lugeda ega edasi arendada:

XVII stseen: (Professor:) Iga tsitaat sellest tööst on vargus, see töö on pooleli (samas: 256).

Tuleb meelde ligi 50 aasta tagune situatsioon. Kõiv oli esitanud idee mateeriavälja tugevuse ja aegruumi koordinaatide võrdväärsusest. Täpsemalt, füüsikalised süsteemid on kirjeldatud osatuletistega diferentsiaalvõrranditega, mis sisaldavad kahte komplekti matemaatilisi suurusi. Neist ühtesid nimetatakse muutujateks ehk argumentideks ja teisi väljadeks ehk argumentide funktsioonideks. Muutujate ja väljade eristamine põhineb võrranditele täiendavalt lisatud interpretatsioonil – enamasti on muutujateks aegruumi koordinaadid ja väljad on nende funktsioonid. Kui aga interpretatsiooni mitte mängu tuua, on väljade ja muutujate eristus formaalne, matemaatiliselt on nende roll vahetatav. Kõiv koos kaastöölistega tegi lihtsaimatel juhtudel mõned arvutused ja 1978. aasta lõpul avaldas esialgsed tulemused Eesti TA Toimetistes (Ainsaar jt 1978). Umbes samal ajal ilmusid analoogilised mõtted Moskva “aktsepteeritud isiku”, tunnustatud kvantväljateoreetiku Albert Solomonovitš Švartsi arutlustes. Ma arvasin, et teaduse edendamiseks oleks hea, kui Kõiv ja Švarts saaksid seda ideed omavahel arutada. Kuigi mina ei olnud tegev elementaarosakeste teooria seminaride korraldamisel, soovitasin järjekordsele minisümpoosiumile mai lõpul 1980. a kutsuda ka Švarts. Ta tuligi ja tegi ettekande supergravitatsioonist, alapealkirjaga “Välja- ja koordinaadimuutujate võrdväärsusest” – just sama idee mis Kõivul. Isegi matemaatiline raamistik oli mõnevõrra sarnane: ei Kõiv ega ka Švarts arendanud võimalikke kvantteooriaid, vaid piirdusid koordinaatide ja väljafunktsioonide ühendatud ruumi geomeetria kirjeldamisega. Ometi jäi minu loodetud diskussioon ära, sest Švartsi ettekande ajal istus Kõiv oma harilikul viisil auditooriumi tagareas ja ei esitanud ühtegi küsimust ega kommentaari ega nimetanud omaenda tööd. Hiljem selgus, et ta tõesti ei tahtnudki oma pooleliolevatest töödest kõnelda, sest kartis vargust – tulevad need Moskva pulloverid ja viivad tööd ülikiiresti kuhu? Lõpuni? Aga kus on lõpp? Ka sellest on näidendis juttu.

Anselm Apostata: Pooleli? Kas ta võiks ka kunagi valmis olla?

Professor: Kuidas, miks ei. Töö on valmis, kui see on lõpetatud, mis mõeldud oli.

Anselm Apostata: Ja mis oli mõeldud?

Professor: Kõik.

Anselm Apostata: Kõik?

Professor: Mis tähendab, kõik? Kõik – kõik fundamentaalväljad ühest printsiibist.

Anselm Apostata: Lõppkokkuvõttes, ei millestki. Naum Goldberg ütles – ei ole võimalik kõike haarata. Tuleb uskuda ja arvutada. Kuid vahe teie ja tema vahel ei ole nii suur. Sama nihilism. Credo ut…

Professor (vaatab imeliku pilguga)

Anselm Apostata:…intellegam… kuigi teie usute, et räägite intellego ut credam… (Kõiv 2010: 256).

Sellist lõppujõudmise maksimalismi Kõivule omistada on muidugi ülekohtune, kuid tõsi see on, et tihedat konkurentsi ta pisut pelgas. Taas ühe kauaaegse töökaaslase tähelepanek:

Tõraveres käis Madis ikka vahel väljas maalimas. Ükskord läksin mina ka sinna kõrvale joonistama. Madis läks kohe pabinasse ja tal ei tulnud enam midagi välja. Mina muidugi joonistada ei oska, aga ta tuli ja vaatas ja võrdles ja sel momendil oli minul tõesti paremini välja tulnud. Aga järgmiseks hommikuks oli Madis pildi ümber teinud ja siis ei olnud muidugi enam küsimust, kellel paremini välja tuli.

Kahju, et Kõivul polnud siinmail kirglikult vaidlevaid ja üksteisest ülekarjuvaid pullovere, kes oleksid tema ideed kusagile viinud. Kindlasti mitte lõpuni, sest lõppu ju ei ole, kuid siiski ehk teadusavalikkuse tähelepanu alla. Kuigi tuleb lisada, et ka Švartsi matemaatiline raamistik on praeguseks juba unustatud, sest ei viinud piisavalt ogarate tulemusteni.

---

Lõpetuseks veel üks katkend näidendi VII stseenist.

I siseneja [Anselm]: Miks teie mind kardate?

II siseneja [Asta]: Kes?

I siseneja: Teie kõik. Te ootate mult midagi, mida te sugugi ei oota, vaid kardate… aga kui see ei sünni, mida te ootate, see tähendab, kardate, siis te vihastute ja rõõmustate, et võite puhta südamega vihastuda, aga kui te mulle nii puhta südamega lähenete, siis tuleb teil jälle hirm, et just seda oligi oodata, see tähendab, karta, ja…

II siseneja: Aitab… seda sa räägid üleval edasi.

I siseneja: Muidugi… sest teil on hirm… aga miks?

Vaikus.

II siseneja: Tahad teada, miks me sind kardame. Sest sa ise kardad… ja nii, et see on õudne (Kõiv 2010: 204-205).

Mulle tundub see kirjeldusena Kõivu positsioonist siinses elementaarosakeste teooria töörühmas. Tal oli soov iga teema arutlused viia nii selgeks ja täpseks kui võimalik ning ühtlasi panna paika rõhud – tõsta esile, mis on oluline ja kuidas mõtted on kokku haagitud. Siis on enamasti ka näha, mida võiks veel edasi teha ehk arvutada. Erialaseid artikleid ja raamatuid on muidugi alati tarvis lugeda arusaamisega, kuid arusaamine ei pruugi välja eristada olulist, asja mõtet. Kõivu arutlustest ja seminariettekan netest loodeti just probleemi mõtte lahtiharutamist. Nii et tõepoolest kõik ootasid Kõivult midagi, mida tal arvatavasti mitte alati ei õnnestunud edastada või isegi mitte leida. Selles aga ma kahtlen, kas ebaõnnestumine tegelikult sünnitas kartmist ja vihastamist.

Ja nüüd veel päris lõpetuseks. Kõivu seisukohad olid enamasti kindlad ja kõigutamatud. Füüsikateoorias see sobis, sest seal on arutlused matemaatilised ja seega võivad olla ainult kas adekvaatsed või vigased. Kõivu arutlused kuulusid arusaadavalt adekvaatsete kategooriasse, mistõttu polnud alust vaielda. Muudes valdkondades ei pruukinud see nii olla, aga see ei teinud Kõivu seisukohti vähem kategooriliseks. Ühes oma viimastest artiklitest Loomingus Matthias Johann Eisenist (Kõiv 2007, taastrükk: Kõiv 2024: 286-296) väidab ta, et kohamuistendeid tuleb ilmtingimata esitada kohalikus murdekeeles:

Keel on koha (ses mõttes, nagu temast räägin) kõige olulisem ingredient. Ka siis, kui ajad on koha vägistanud ja tast keele minema peletanud. Selle juurde ma jään, arvaku teised mida tahes (Kõiv 2024: 292).

Samamoodi on “Selle juurde ma jään, arvaku teised mida tahes” tunda ka tema hinnangus Eesti elule pärast uue aja tulekut 1990. aastate alguses:

Kõik linnad oma suurte majadega on eelmise süsteemi pärandus ja uus riik ei saa ennast enne korda, kui need on ära hävitatud. [—] Piisab, kui need suured majad lasta talvel kinni külmata. Ainuke mõeldav eluviis siin praegu on see, kui igaüks ise omale söögi ja kütte muretseks, linnainimesed peavad kõik maale tagasi minema. Siis on veel lootust edasi elada…

Ei oska öelda, kas see on igatsus noorusmälestustest pärineva kuldaja järele, kus suur osa eestlastest elas taludes, või oleks see võimaluse korral olnud tõsine soovitus riigi valitsejatele. Nüüd me teame, et kahjuks või õnneks nii ei ole see läinud.

---