Kirjandus selle sõna loomulikus tähenduses on kogu kirjapandud sõnade, lausete ja lugude maailm, mille algus ulatub hämaratesse aegadesse, mil inimene asus endast märke maha jätma — arvatavasti esmalt samal eesmärgil, mille pärast loomad oma territooriumi tähistavad. Seega võiks eesti kirjanduse alguse paigutada sellesse aega, kust esimesed peremärgid meieni on jõudnud. Ikka palju kaugemale kui 500 aastat tagasi, mil esimesed eesti sõnad raamatusse raiuti.
Sellest annab tunnistust ka sõna kiri enda päritolu, mis selgelt osutab kirja mõiste tekkimisele ammu enne kirjaoskuse algust, olgu siis vöö- või kindakirjana. Kaugest ajaloost pärineb ka kirja funktsioon — viia inimest ja tema öeldud sõna sinna, kus teda ennast kohal ei saa olla, olgu siis ajas või ruumis. Avardada inimese kohalolu ja suhtlusruumi, kanda edasi tema sõnumit ja kogemust, luua kultuuri ja kujundada tsivilisatsioone. Kirjasõna teke oli esimene kommunikatsioonirevolutsioon.
Omamoodi tähenduslik, ehkki veidi meelevaldne on märkida, et eesti kirjasõna jõudis raamatusse üsna pea pärast trükipressi leiutamist ja vaid kaheksa aastat peale Martin Lutheri kuulsate teeside sündi. Need teesid tähistasid ja võimaldasid teist kommunikatsioonirevolutsiooni ja humanistliku traditsiooni teket. Kirjasõna asus maailma muutma, ka Eestis.
Tänapäeva seisukohast on oluline märkida, et enne trükipressi leiutamist oli kirjasõna mõju piiratud ja elitaarne. Iseloomuliku näitena võib esile tuua, et antiikajast, s.o 500-aastasest perioodist, on meieni jõudnud vaid umbes 20–30 miljonit sõna kirjalikku teksti. Seda on enam-vähem sama palju, kui üks inimene räägib oma elu jooksul.
Tehnoloogiline areng käsikäes kultuurilise edenemisega ja eriti kirjaoskuse levikuga asus kirjasõna mõju kasvatama. Ometi jäi see veel sajandeiks selgetesse raamidesse. Tajudes mõtete kontrollimatu leviku ohtu võimule, loodi tsensuur ja asuti tekstide trükkimiseks litsentse nõutama. Tekstide kultuursuse tagamiseks tekkisid toimetajad ja olulisima koha raamide seadmisel täitsid kirjastajad, kes tagasid trükiste majandusliku elujõu. Kui raamid kitsaks jäid, nihutati piire, ent üldjoontes jäid nad paika kuni kõige viimase ajani.
Kirjasõna asus maailma muutma. Ka Eestis, kus tasapisi siginesid piibliraamatu kõrvale kalender ja aabits ning lauale Näddali-Leht. Eesti kirjasõna leviku ja edenemise eestseisjaks sai Eesti Kirjameeste Selts. 19. sajandi lõpuks oskas Eesti elanikest lugeda 90% ja kirjutada 77,7% ning eestlased kujunesid maarahvast kirjarahvaks, raamaturahvaks ja lõpuks riigirahvakski.
Viimase sajandivahetuse paiku ilmus Eestis üle 4000 trükise aastas ja kogutiraažist jagus oma raamat igale inimesele. Aga ikka veel kujundasid kirjandusilma kirjutajad-kirjanikud, toimetajad-kirjastajad ja lugejad igaüks oma rollis. Kirjanduse hierarhia toimis: vähestelt paljudele, targematelt vähem tarkadele, suurematelt väiksematele. Interneti koidikust oli möödunud tosin aastat.
Samas oli arvutite levik juba seda pilti murendamas. Kui trükipressi asendas trükimasin, kasvas paljundatavate tekstide arv vahest sada korda, ent jäi ikkagi vähestele jõukohaseks. Arvuti suurendas kirjutajate hulka hüppeliselt, ent tõelise tehnoloogilise murrangu tõi võimalus saata tekste ühest arvutist teise, ja mis veelgi olulisem, saata neid korraga miljonitele inimestele. Kirjutatud sõna asus maailma vallutama ja kõik inimesed said enesele aru andmata omamoodi kirjanikeks.
Seletamata on selge, et niimoodi murdis kirjandus välja oma ajaloolistest raamidest, mida valvasid tsensor, toimetaja ja kirjastaja. Nõukogude ajal levis mõttetera: kui mõtled, ära ütle, kui ütled, ära kirjuta, kui kirjutad, ära alla kirjuta, kui kirjutad alla, ära imesta. Nüüd on see hierarhiline jada segamini paisatud, kohati käib kirjutamine enne mõtlemist ja imestamine enne ütlemist. Sõna on vaba!
See vabadus ei mahu meie ajaloolisse mõisteruumi enam ära. Muidugi võib kahelda, kas iga kirja pandud sõna on ikka kirjasõna, rääkimata kirjanduseks olemisest, ent ega see sisu muuda. Tunnistada kirjanduseks vaid paberraamatuna välja antud sõnumivestlusi või blogipostitusi on kuidagi kunstlik. Ehkki, iga kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis virtuaalsäutsu kirjanduseks nimetada on ka kummaline. Ju nii ongi, segi on paiskunud kogu asjakohane mõisteruum ja selginemine võtab ilmsesti aega. Ometi pole lootustki pöörduda tagasi aega, kus kirjanikud kirjutasid ja lugejad lugesid.
Kirjandus on plahvatanud. Mahus, nii kvantitatiivses kui kvalitatiivses mõttes. Eelkõige on aga muutunud kirjanduse kui kirjutatud sõnade maailma ülesehitus elik arhitektuur. Nüüd oleme kõik ühtemoodi kirjailma loojad ja sisustajad, mitte pelgalt loodusse piilujad. See on olemuselt demokraatlik revolutsioon — kirjanduse demokraatlik plahvatus.
Paljud on sellest revolutsioonist kohkunud, nagu revolutsioonide puhul mõistetav. Aga selmet unistada vanade heade aegade tagasipöördumisest, tuleb olla valmis millekski hullemaks. Tehisaru või kunstmõistus oskab nüüd inimkõnet kirja panna ning nii on vahe öeldu ja kirjutatu vahel samuti kadumas. Vähegi avalikult öeldud sõna võib moonduda tekstiks ütlejast ja ühestki kuulajast sõltumata, niisamuti nagu sünnib riigikogu protokoll.
Kui aastasadu eraldas kirjandusi keelebarjäär, mida tõlkijad ületada aitasid, siis nüüd on masintõlge jõudmas sama kvaliteedini peaaegu ilma igasugu rahaliste ja ajaliste piiranguteta, sisuliselt samal hetkel.
Ja lõpuks, kõige ettearvamatuma mõjuga on tehisaru võime meile sõnu suhu panna. Ja teha seda nii, et lõpuks ei suuda me isegi aru saada, kas see on meie mõeldu-öeldu-kirjutatu või mitte. Nii ei ole meie suurim mure mitte see, et meist teistele vale ettekujutus luuakse, vaid see, et me hakkame iseendas kahtlema. Meie identiteet hakkab lahustuma tundmatute jõudude meelevallas.
Muidugi ei ole selline düstoopiline tulevik veel kohal. Samuti pole kindel, missugusel kujul ta saabub — plahvatuse sees olles on raske ette kujutada, milline pilt avaneb, kui tolm maha langeb, milline on see uus kord ja jõudude tasakaal, mis kirjailma koos hakkab hoidma.
Nimetasin kirjasõna kolmandat, infotehnoloogilist revolutsiooni kirjanduse demokraatlikuks plahvatuseks. Kirjasõna võim on antud vahetult kogu rahva kätte ja seeläbi on kogu tuba kirjandust täis saanud. Siinkohal tasub meenutada mõtlikku küsimust: kui võim on rahva käes, siis kelle käes ta on? Ja veel tasuks mõelda tõdemusele, et revolutsioonidel on kombeks oma lapsi süüa.
Mida siis teha? Ju küsisid nii ka omaaegsed kirjatargad, kes trükipressi tulekus ohtu tajusid: mis saab, kui igaüks hakkab kirjutama, mida tahab? See on küsimus uuest ilmakorrast. Kes selle uue korra loob ja seda koos hoiab ning selle eest vastutust kannab?
Kirjasõna teine revolutsioon kaotas lõpuks seisuslikud privileegid, lõi kodanikkonna ja meritokraatse eliidi ning viimased omakorda vabad riigid. Mis seekord?
Näeme, kuidas plahvatuslikult paisunud kirjanduses orienteerumine muutub üha raskemaks ja tekib vajadus, et keegi meid kohale juhataks. Esmalt olid selleks Google ja teised otsimootorid, nüüd üha enam tehisaru poolt juhitud tarkvaralised agendid. Millest lähtudes nad seda teevad, pole enamikule inimestele selge ja on põhjust arvata, et isegi otsimootorite loojad ei saa selles lõpuni kindlad olla. Aga jah, igat sorti otsimootorid ja nende taga olevad inimesed oma huvidega ongi meie lugemisnõustajad. Kes konstrueerib kompassi, määrab ka liikumissuuna. Kui nii, siis on ainsaks võimaluseks oma sõltumatus säilitada muretseda endale erinevaid kompasse ja lõpuks püüda ise koos mõttekaaslastega oma kompass teha.
Siit üks lihtne järeldus, mille tegelik rakendamine ei pruugi muidugi lihtne olla. Eesti kirjandus või kirjasõna vajab enda tarkmeest taskus — agenti, kes oleks meie keeleruumis õppinud ja targaks saanud, lugenud meie raamatuid ja lugusid, ühesõnaga — oleks eestlane.
Inimesel kulub targaks saamiseks palju tööd ja aega. Peale vahetu meelelise kogemuse jõuab suur osa tarkusest kohale suulise suhtluse ja kirjasõna kaudu. Inimene räägib-kuuleb umbes sada sõna minutis, loeb veidi enam, päevas kokku paar tundi, mis teeb elu lõpuks kokku umbes 500 miljonit sõna.
Arvuti vajab vähegi rahuldava arutlusoskuseni jõudmiseks palju enam, pigem kümneid miljardeid kui miljoneid sõnu. Kui tahame, et temast saaks eestlane, peaks ta lugema eesti keeles. Praeguseks aga on arvutile ligipääsetavat eestikeelset teksti umbes viie miljardi sõna jagu. Vaja oleks kordades rohkem.
Siit koorub üks suur proovikivi. Kui soovime, et kolmanda kirjandusrevolutsiooni järel jääks ellu ka eesti kirjandus, peame asuma oma tarkmeest ehitama ja koolitama. Ehituseks tarviliku kõrval vajab ta õpikuid — võimalikult suures koguses eestikeelseid tekste. Teame, et olemasolevatest tekstidest ei piisa, vaja on kümneid kordi enam. Seepärast tuleks meil kõigil mõelda, kuidas me niisuguste tekstide-õpikute koostamisse saaksime anda oma panuse.
Palju tekste on olemas, ent puudub kasutusluba. Siin tuleks mõelda, kas autorid või teised tekstide omanikud sooviks oma tekste hariduslikel eesmärkidel ka arvutile kasutada anda. Veelgi suurem vajadus on aga lisatekstide järele. Kui veidi unistada, võiks ette kujutada tuhandeid eesti inimesi oma lugusid arvutile jutustamas. Ikka nii, et loeks arvutile ette, tema paneks kuuldu kirja, mõtleks läbi ja õpiks sellest. Peale selle, et arvuti saaks targemaks, sünniks ühtlasi eesti lugude varasalv. Tõeliselt demokraatlikul moel, ilma tsensori-toimetaja-kirjastaja sekkumiseta jõuaks eestlaste vaba sõna nii rahvuslikku kultuurimällu kui ka koolitaks meile rahvusliku tarkmehe. Mina paneksin talle nimeks Kristjan.
JAAK AAVIKSOO (1954) on lõpetanud Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskonna füüsika osakonna teoreetilise füüsika erialal 1976, füüsika-matemaatikakandidaat 1981 (ETA), Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik 1994, astronoomia ja füüsika osakonna juhataja 2009–2019. ETA füüsika instituudi noorem-, vanem- ja juhtteadur 1976–1992; TÜ optika ja spektroskoopia professor 1992–2015, emeriitprofessor a-st 2017, prorektor 1992–1995, rektor 1998–2006; Eesti Vabariigi kultuuri- ja haridusminister ning haridusminister 1995–1996, kaitseminister 2007–2011, haridus- ja teadusminister 2011–2014; Riigikogu liige 2014–2015, Tallinna Tehnikaülikooli rektor 2015–2020. Akadeemias avaldanud artiklid “Ülikooli väljakutsed ja valikud” (2002, nr 12, lk 2475–2480), “Eesti kaitsmise võimalused ja väljakutsed” (2009, nr 9, lk 1711–1717) ja “Mõttelend eestlase minemisest ja tulemisest” (2014, nr 4, lk 715–722) ning arvustanud Jüri Saare teost XXI sajandi väljakutse: Tsivilisatsioonid, kultuurid, väärtused (2015, nr 5, lk 928–931).
Konverentsil “Eesti kirjanduse leksikon” 11. aprillil 2025. aastal Tartu Ülikooli raamatukogus peetud ettekanne.
