Eesti Vabariigi president, eesti raamatu aasta patroon

EESTI KIRJANDUSE PÄEVAL 30. JAANUARIL 2025 PÄIKESETÕUSUL TARTU TOOMEMÄEL

Head eesti kirjanduse hoidjad, austajad ja edasikandjad,

täna algab suur eesti raamatu aasta. 1525. aasta 9. novembril kirjutas Lübecki toomdekaan Johannes Brandes oma päevaraamatusse, et “raad on pannud Kuldsarve kõrtsis aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi, läti ja eesti rahvakeeles missasid, et seda ei viidaks laevale [ja] et ta ei mürgitaks ristiusus veel harimata rahvast”.

Sel ajal katoliiklikul Saksamaal tundus luterlik missaraamat ketserliku jumalateotusena, mistõttu tuli nimetatud trükised ära põletada. Sestap pole neist trükistest midagi säilinud. Kuid ajalugu on ka varem pakkunud imesid. Mine tea, äkki ilmub kunagi ka sellest vaadist mõni fragment päevavalgele.

Tänasel eesti kirjanduse päeval siin Kristjan Jaak Petersoni monumendi juures võiksime mõelda aga hoopis oma kirjanduse algusele. Miks ei peeta meie kirjanduse alguseks meie regilaule, muinasjutte või muistendeid või Henriku Liivimaa kroonikas ilmunud eestikeelset fraasi “Laula, laula, pappi”?

Või todasama 1525. aastal ilmunud trükist? Või alles sajand tagasi meie raamatuloo algust märkinud aastal 1535 Tallinna Niguliste kiriku õpetaja Simon Wanradti ja Tallinna Püha Vaimu kiriku õpetaja Johann Koelli katekismust, millest imekombel on mõned fragmendid säilinud?

Jah, viimased on rahvuselt sakslaste kirjutatud tarbetekstid või ürikud, rahvaluule aga on meie omamütoloogia, kõige alus, millel konkreetne autor puudub.

Kõige lähemal eesti kirjandusloo algusele võib pidada Saksamaalt pärit sõjapõgenikku, õpetajat ja pastorit Reiner Brockmanni. Brockmann kolis Eestisse, töötades Tallinnas ja hiljem Kadrinas. Tema sulest pärineb 1637. aastal kirjutatud esimene teadaolev eestikeelne luuletus, mis on ühtlasi vanim teadaolev eestikeelne ilukirjandusteos.

Kui varasemad eestikeelsed tekstid olid eeskätt tarbetekstid, siis Brockmanni luule on kunsttekst, olgugi et kirjutatud pigem poolnaljana ja intellektuaalse keelelise harjutusena sõbrale pulmadeks.

Ja ärme unusta Puhja köstrit Käsu Hansu, kes 1708. aasta paiku kirjutas nutulaulu Põhjasõjas räsitud vaesest Tartu linnast.

Kui Brockmann polnud eestlane, siis Käsu Hans ei pidanud ennast luuletajaks. Seega tuli oodata 1801. aastal sündinud Kristjan Jaak Petersoni, Viljandimaalt Karulast pärit Riia eesti koguduse kirikuteenri ja kellalööja poega, kellest sai esimene eestlane, kes ennast ka ise luuletajaks pidas.

Peterson tutvustas end alati eestlasena. Ta oli Tartu ülikooli esimene üliõpilane, kes end eestlasena määratles, ja see on tähelepanuväärne, kuna toona oli rahvuse mõiste veel võrdlemisi uus ning enda määratlemine rahvuse järgi haruldane.

Peterson jõudis esimest korda Eestisse 1819. aastal, kui tuli Tartu ülikooli õppima. Ometi kirjutas ta eesti keeles juba varem. Muide on huvitav, et luuletuse “Kuu” kirjutas 17-aastane Peterson 1818. aastal Riias ehk ajal, mil ta polnud kunagi Eestis käinud.

Peterson nimetas end maarahva laulikuks, rääkis umbkaudu kuutteist keelt, kasutas oma loomingus eesti rahvaluule pärandit. Tema kogutud eesti mütoloogia materjalide põhjal arendasid Faehlmann ja Kreutzwald välja eesti rahvusmütoloogia. Just Petersoni käe läbi sai Väinämöisest Vanemuine.

Ja seda kõike oma üürikese elu jooksul. Vaid 21-aastaseks elanud Petersonilt on säilinud täpselt 21 eestikeelset luuletust. Petersoni luulet ei peetud tema eluajal avaldamisvääriliseks.

Selle tõstis 20. sajandi alguses meie kirjanduse alguspunktiks Noor-Eesti rühmitus. See ausammas siin Toomel valmis 1983. aastal ehk 42 aastat tagasi. Ehk täpselt kaks Kristjan Jaak Petersoni elukaart tagasi.

Ma loodan, et eesti raamatu aasta annab meile kõigile võimaluse mõelda meie kultuuri ja olemuse juurtele. Nendele, kelle õlgadel me seisame ning tänu kellele oleme kujunenud selliseks, nagu me praegu rahvana oleme.

EESTI RAAMATU AASTA AVAMISEL 30. JAANUARIL 2025 TARTU ÜLIKOOLI RAAMATUKOGUS

Head inimesed siin Tartu Ülikooli raamatukogus, hea raamaturahvas!

Eesti raamatu 500. sünnipäeval meenub Vana-Rooma ütlus “Habent sua fata libelli” — raamatuil on oma saatused. Ühelt poolt need, mida kujundavad lugejad, ja teisalt saatused, mille võivad määrata inimesed, kes kunagi raamatut ei ava.

Kui 1935. aastal esmakordselt eesti raamatu aastat tähistati, ütles riigivanem Konstantin Päts, et kui tahta püstitada mälestusmärk meie riigile ja rahvale, siis tuleks üles seada eesti ema kuju, kes õpetab oma väikesi lapsi lugema.

See mälestussammas ütleks paljugi meie rahva kohta, keda on sajandeid juhtinud tung hariduse ja vaimuvalguse poole. Rahvas, kelle saatus on ikka käinud käsikäes raamatuga.

1940. aastal, kui algas Nõukogude okupatsioon, toodi samasse Tartu Ülikooli raamatukokku ebasoovitav kirjandus kõigist Lõuna-Eesti raamatukogudest, et see kohapeal hävitada. Võime vaid aimata, mida tundis tollane Tartu Ülikooli raamatukogu juhataja ja raamatusõber kõige sügavamas tähenduses Friedrich Puksoo, kui oli tunnistajaks sõna otseses mõttes kirvetööle.

Tsensuur on paraku sama vana kui trükikunst ja käesolev aasta märgib nii esimese eestikeelse trükise ilmumist kui ka teadet selle hävitamisele saatmise kohta.

Küsimus, kas vaat eesti-, läti- ja liivimaa rahvakeelsete missatekstidega tõepoolest ära põletati, ootab alles vastust.

EESTI KEELE JA KIRJANDUSE ÕPETAJATELE RAAMATUAASTA KONTSERDIL 30. JAANUARIL 2025 NIGULISTE KIRIKUS TALLINNAS

Head eesti keele ja kirjanduse õpetajad,

olen palunud teid täna õhtul siia Niguliste kirikusse selleks, et tähistada eesti raamatu aasta algust koos inimestega, kes kannavad raamatuaasta mõtet.

Mis on raamatuaasta mõte? Nii nagu president Lennart Meri 25 aastat tagasi, ei hakka ka mina seda teile täna ütlema. Seda ütlete teie mulle — pärast kontserti või aasta pärast. Öelge kas või kümne aasta pärast, siis kui mina enam president ei ole, aga raamatuaasta on. Sest ka seda, et iga aasta on raamatuaasta, teate teie minust paremini.

Niguliste kiriku võlvide all on hea mõelda sellele, et viis sajandit tagasi toimetas siin Niguliste hingekarjane Simon Wanradt, kelle väikse katekismuse tõlkis eesti keelde Tallinna Pühavaimu kiriku õpetaja Johann Koell. 1535. aastal Wittenbergis trükitud Wanradt-Koelli katekismust nimetame täna uhkusega vanimaks säilinud eestikeelseks trükiseks.

Nii nagu kirikuõpetajate roll on olnud määrava tähtsusega eesti raamatu 500-aastases ajaloos, on tänasel päeval oluline teie roll, head kooliõpetajad.

Olen raamatuaasta valguses palju mõelnud luule ja ilukirjanduse tähtsusest. Aga küsimus ei olegi nii lihtne. Anton Hansen Tammsaare polemiseeris 1930ndate lõpul lugemise vooruslikkuse üle.

Kas lugemine aitab ikka kaasa, et inimene muutuks tublimaks, elurõõmsamaks, taibukamaks, korralikumaks, mõtlemises iseseisvamaks ja leidlikumaks? Või on ehk vastupidi ja raamatute lugemine võib koguni inimese vaimsele töntsistumisele kaasa aidata?

Mitte igasuguse raamatu lugemine igasugusel viisil ei õilista inimest, leidis Tammsaare pea 90 aastat tagasi. Vähe on neid, kes katsuvad teosesse süveneda. “Kergus ja kiirus on tänapäeva ideaalid: kerge toit, kerge töö, kerge ajaviide, kerge süda, kerge elu.” Nii kirjutab Tammsaare. Ja lisab: “Aga ometi on vahel nõnda, et kerged jalad ja kerged raamatud teevad südame raskeks.”

Head õpetajad, teie ülesanne tänases maailmas ei olegi nii palju kergem, kui omal ajal Wanradtil ja Koellil või poolteist sajandit tagasi Vargamäel. Aga see ülesanne, tuua noori kirjanduse juurde ja püüda sõnastada sõnastamatut, on seda vaeva väärt.

Mida ma teile raamatuaasta alguses soovin? Kerget südant ja raskeid raamatuid!