Sinivalge tramm vähendas kiirust ja kitsal valgustablool välkusid sõnad: Genbaku Dome-mae. Seejärel kuulutati peatust ka inglise keeles: Atomic Bomb Dome. Aatomipommikuppel.
Ainuüksi nimi ajas ihukarvad püsti.
Pugesin inimeste vahelt juhini ja poetasin mündid tema kõrval asuvasse karpi. Trammisõidu eest tasuti alles väljudes.
Astusin Kirsi järel välja ja päikesepaiste lahvatas mulle otse näkku. Kissitasin silmi. Kui silmad valgusega harjusid, märkasin, et seisan neljakorruselise varemetes hoone juures. Osa seintest oli kokku varisenud, varemed nägid välja kui tähetorni mustunud skelett.
Läksime varemeid vaatama ja otsekui eikusagilt ilmus meie kõrvale naine, kes tervitas ja tutvustas end Naokona. Ta silmitses meid sõbralikult ja ütles, et kindlasti me teame, et seisame parajasti nullpunktis ehk kohas, kus aatomipomm oli plahvatanud. Ta küsis, kas tohiks meile rääkida, mis siis Hiroshimas juhtus.
Küllap näisime segadusse sattununa, sest Naoko kiirustas lisama, et ta teeb seda tööd vabatahtlikult, ei ole mingi tasuline giid. Ta soovib vaid, et inimesed saaksid aru, mis siin oli toimunud, et midagi sellist enam kunagi uuesti ei juhtuks.
Kirsi noogutas ja palus Naokol rääkida.
“Rangelt võttes oleks pidanud nullpunkt olema siin meie kõrval voolavast jõest üle viiva silla kohal,” ütles Naoko ja osutas lähedal asuvale sillale, mida mööda liikus pidevalt jalgrattureid ja jalakäijaid. “Pommituslennuki Enola Gay meeskond sihtis silda. See oli hea maamärk, sest ülalt vaadates moodustasid sild ja jõgi risti.”
“Risti?” katkestas Kirsi teda.
“Just, risti,” kinnitas Naoko. “Kuid sihtimisega pandi pisut mööda. Aatomipomm plahvatas silla asemel haigla kohal ehk just selle, omal ajal näituste jaoks püstitatud messihoone kõrval. Kuuesaja meetri kõrgusel.”
Vaatasin üles, taevas laugles parajasti mingi laiade tiibadega lind.
Naoko osutas sõrmega varemetes hoone kuplile.
“Plahvatuse ajal oli siin meie asukohas maapinnal kolm või neli tuhat kraadi Celsiuse järgi. See kuppel oli vasest, ja vase sulamispunkt on tuhat ükssada kraadi. Kuppel sulas hetkega, järele jäi üksnes selle terasest toestik.”
Naoko võttis oma õlakotist albumi ja avas selle meie ees. Silmitsesin mustvalget fotot linnast, mis oli täis puumaju. Meie kõrval voolava jõe kaldal istus õngitsejaid. Kupliga hoone oli peaaegu keset fotot.
“Pilt on tehtud selsamal aastal, viiendal augustil,” seletas Naoko. “Mu isa oli tollal kaheteistkümnene. Järgmisel hommikul just siis, kui läks keldrist juurvilja tooma, nägi ta taevas liikuvat pisikest hõbedast täppi. See liikus nii kõrgel, et ta pidas seda ameeriklaste lennukiks. Jaapanlaste lennukid ei olnud võmelised nii kõrgel lendama. Pomm heideti alla hommikul veerand üheksa. See kukkus nelikümmend kolm sekundit, enne kui plahvatas.”
Kirsi pigistas tugevamini mu kätt.
“Kõigepealt saabus tohutu heledus ja kuumus,” ütles Naoko. “Kahe kilomeetri raadiuses siit nullpunktist süttisid kõik majad põlema. Järgnenud lööklaine purustas maju veel laiemal alal. Mu isa oli plahvatuse hetkeks just keldrisse jõudnud. Juurikate järele minek päästis ta. Kui ta üles ronis, olid majad ümberringi kadunud. Kodukvartalit ei olnud enam olemas.”
Naoko keeras albumis uue lehe ette. Sellel oli mustvalge foto, täis tumedaid laike ja kivitükke, justkui kõrbenud kõnnumaa. Jõest oli vesi haihtunud, see oli pelgalt kuiv, kivine vagu. Vaid üks hoone oli osaliselt püsti — seesama näitusehall, mille kõrval nüüd seisime. Vastaskaldal turritas keset tühjust paar mustaks tõmbunud, lehtedeta puutüve.
“See pilt on tehtud lennukist mõni päev hiljem,” rääkis Naoko. “Enam polnud alles ühtki hoonet, mille katuselt oleks saanud seda teha. Messihoone jäi vaid seetõttu püsti, et aatomipomm plahvatas otse selle kohal. Surve mõjus külgedele tugevamini kui alla.”
Naoko mainis Tšehhi arhitekti, kes oli messihoone projekteerinud. Kindlasti polnud arhitekt osanud arvatagi, et sada aastat pärast valmimist on see Hiroshima kuulsaim hoone. Ja tema kavandatud hoonetest kõige vastupidavam.
“Sinu isa jäi ikkagi ellu,” suutis Kirsi öelda.
“Kui ta keldrist välja sai, liikus ümberringi alasti inimesi, riided ripnesid neil ribadeks kärisenult seljas,” jutustas Naoko vaiksemalt. “Kulus hetk, enne kui isa taipas, et mõnedki nendest ribadest polnud riided, vaid inimeste oma nahk.” Naoko hääl murdus, ta tõmbas sügavalt hinge.
“Kaheksakümmend tuhat sai kohe surma,” jätkas ta. “Vähemalt niisama palju suri järgmiste kuude jooksul. Just enne aatomipommi plahvatust oli Hiroshimasse tulnud palju pagulasi ümbruskonna küladest. Seetõttu ei tea keegi täpselt hukkunute arvu. Isa rääkis, kuidas pärast plahvatust jäi Hiroshimasse järele vaid kolm värvi: must, punane ja pruun. Koolis oli isa näinud põrgut kujutavaid joonistusi, kus peale musta, punase ja pruuni oli ka rohelist. Tema kodulinnas roheline puudus, seda polnud näha veel aastaid hiljemgi. Isegi põrgus oli rohelisem kui Hiroshimas. Ma tahan rääkida sellest võimalikult paljudele, et värvid maailmast uuesti ei kaoks.”
Naoko kummardas ja andis meile kummalegi väikese, värvilisest paberist volditud kure. Hoidsin enda oma peopesal, selle tiivad näisid suvetuules liikuvat.
Läksime Kirsiga üle jõe. Vaikisime mõlemad. Kohe vastaskaldal laius suur park, milles kõik puud olid ühekõrgused — need olid istutatud pärast plahvatust. Murul istus rühmiti lapsi, kes einestasid. Kirsit huvitas, mis toimub, ja ta läks ühe lasterühma kõrval seisva naise juurde. Too osutus õpetajaks.
“Kas te olete siit Hiroshimast?” küsis Kirsi.
“Ei-ei,” vastas naine. “Siia tullakse kõikjalt Jaapanist. Algkooliõpilased tulevad Hiroshimasse klassiekskursioonile.”
“Meil lähevad nad Linnanmäele,” sõnas Kirsi.
“Linnanmäele,” kordas naine. “Kas seal on ka aatomipomm plahvatanud?”
“Ei. Linnanmäki on lõbustuspark. Karussellid, Ameerika mäed, igasugu keerlevad kaadervärgid. Üllatuste maja, kummitusrong, suhkruvatt.”
“Miks neid sinna viiakse?” küsis naine.
“Selleks et neil oleks lõbus.”
“Või nii, aga koolis peaks ju õppima,” märkis naine hämmeldunult. “Ka klassiekskursioonil.”
Kirsi kehitas õlgu. Jätnud naisega hüvasti, ütles ta mulle: “Põhikooli õpilased lähevad klassiekskursioonile Kyōtō templitesse usku omaks võtma, aga algkoolilapsed tulevad aatomipommi plahvatuspaika piknikule. Kujuta ette, milline lärm tõuseks Soomes selliste ekskursioonisihtpunktide peale. E-kooli sõnumid ummistaksid Interneti.”
Vaatasime pealt, kuidas moonakotid pakiti kokku ja sadakond koolilast kogunes lähedal lehtpuude juures kõrguva skulptuuri ümber. Skulptuur oli ligi kümme meetrit kõrge ja nägi välja nagu kuu poole tõusev rakett. Raketi tipus seisis käed laiali sirutanud tüdruk. Kui Kirsiga vestelnud õpetaja märkas, et me silmitseme skulptuuri, tuli ta ütlema:
“See tüdruk on Sadako Sasaki. Ta oli kaheaastane, kui aatomipomm Hiroshimas plahvatas. Plahvatus paiskas ta aknast välja, kuid tüdruk jäi ellu. Kui ta oli üheteiskümnene, haigestus ta siiski tuumakiirgusest põhjustatud leukeemiasse, mis arenes kiiresti. Sadako pandi haiglasse. Isa voltis talle paberist kure, just sellise.”
Naine osutas Naoko antud kurele, mida hoidsin üha sõrmede vahel.
“Sadako isa andis tütrele kure,” jätkas naine oma juttu. “Isa rääkis talle Jaapani legendist. Kui inimene voldib paberist tuhat kurge, täidavad jumalad tema soovi. Tuhande paberkure kohta on meie keeles oma sõna: senzaburu. Sadako hakkas kurgi voltima — ta teadis, mida soovida. Tervenemist. Isegi veel kümme aastat pärast sõda oli Hiroshimas paberist suur puudus ja ülesanne tundus lootusetu. Siis tuli Sadakol idee. Talle antavad tabletid olid pakitud ruudukujulistesse paberilehtedesse. Sadako voltis igast ravimipakendist väikese kure. Kuigi leukeemia väsitas teda, käis ta mööda haigla eri osakondi ringi, palus teistelgi patsientidel pakendipaberid alles hoida ja korjas need iga päev kokku. Ja muudkui voltis kurgi juurde.”
“Ja siis sai Sadakol tuhat kurge volditud,” ütles Kirsi.
“Ning ta paranes,” pakkusin mina.
“Kahjuks mitte,” vastas naine. “Ta jõudis voltida vaid 644 kurge. Sadako klassikaaslased voltisid ülejäänud ja Sadako maeti koos tuhande paberkurega. Ja tänapäeval tulevad õpilased klasside kaupa kõikjalt Jaapanist tooma siia paberist kurgi Sadako mälestuseks. Tuhat paberkurge. Senzaburu. Ja ühtlasi soovivad lapsed, et maailmas valitseks rahu.”
Siis astusid lastesumma ette kaks väikest tüdrukut, üks lausus valju häälega mingi tervituse ja teine asus käes oleva pastakaga dirigendi moodi viibutama. Sadakond last meie ümber hakkasid laulma. Ma ei saanud sõnadest midagi aru, kuid nukrameelne laul hoovas minust läbi kui pakasetuul, pani mu keha värisema ja tekitas soovi, et mul oleks palavusest hoolimata seljas sulejope.
Kui laul oli lõppenud, viisid koolilapsed tuhandest paberkurest põimitud vanikud skulptuuri ümber paiknevatesse klaaskappidesse. Need olid juba ennegi täis teiste laste toodud senzaburu’sid. Peale vanikute oli kurgedest punutud ka suuri maakerasid.
“Nüüd ma mõistan, miks on paberkurg jaapanlaste origamis kõige populaarsem,” ütlesin ma.
“See on küll kohutavalt kurb koht, olgugi et tulvil rõõmsaid lapsi,” märkis Kirsi, kui jalutasime läbi pargi Rahu muuseumi poole.
Muuseumiski oli palju lapsi, kelle jutupodin leevendas veidike valitsevat tõsist õhkkonda. Muu hulgas oli välja pandud tuumaplahvatuse kätte jäänud limonaadipudel. Selle vorm oli muutunud, klaas oli otsekui kokku vajunud. Pudelit võis puudutada ja ma silitasin selle pinda. Sile klaas oli muutunud karedaks nagu liivapaber.
“Kas nendes esemetes on veel kiirgust?” tuli pähe mõte, ja ma silmitsesin murelikult oma peopesa.
Üks lastest näis mu murest aru saavat, sest ütles, et ärge muretsege. Veidi rohkem kui kuu aega pärast aatomipommi plahvatust, 1945. aasta septembris, tabas Hiroshimat võimas taifuun. Tuhanded hukkusid. Hävinesid viimasedki tuumaplahvatuses säilinud teed ja sillad. Hea oli aga taifuuni juures see, et ta uhtus kiirguse minema. Nii et Hiroshimas on tänapäeval täiesti ohutu olla. Võib puudutada puid ja kive ja limpsipudeleid. Laps naeratas mulle julgustavalt ja jätkas oma teed. Peagi jäi ta koos klassikaaslastega silmitsema kolmerattalist jalgratast, millest oli tuumaplahvatus üle käinud. Selle sõitjast olid järel vaid tumedad laigud sadulal ja lenkstangil.
“Oh heldene aeg,” lausus Kirsi. “Siin jääb sõnadest puudu.”
Liikusin koolilaste rühma järel järgmise vitriini juurde. Selles olid marmorkuulid. Need olid veninud ja muutnud vormi, otsekui olnuksid lihtsalt voolimisvahast.
Viimaks lahkusime muuseumist. Meil polnud toidumoona kaasas nagu lastel ja mu pilgu ette sattus parginurgas, päris nullpunkti kõrval seisev hamburgerirestoran. Kui jõudsime lähemale, läbis mind elektrilöögisarnane värin. Selle aknal oli reklaamkiri Atomic Burger. Aatomiburgerit sai nii lihaga kui ka taimse versioonina.
Pika kõhklemise peale ostsin ühe. Äsjase muuseumikülastuse järel maitses kukkel papiselt ja sisu kui liim.
*
Hiroshima rõhuv õhkkond leevenes pisut, kui tegime pooletunnise rongireisi Miyajimaguchisse. Merelahe rannal oli kõigepealt vastas kobakate joogiautomaatide rivi. Ostsime ühest automaadist topsikohvi, neid oli vähemalt kahtkümmet eri liiki.
Erisuguseid joogiautomaate oli Jaapanis igas kohas hulganisti. Need olid palju tavalisemad kui postkastid. Mõnel Kyōtō tänaval olid lambid ööseks kustutatud, kuid pimedust valgustasid automaatide eredalt kiirgavad esiklaasid.
Ja Jaapanis ei pakutud automaatidest mitte ainult mitmesuguseid külmi ja kuumi jooke — või suppi või šokolaadibatoone või küpsiseid. Olime sattunud tänava ääres ka automaadile, kust sai osta tooreid kanamune. Samuti automaadile, kust sai osta lillekimpe, kui olid näiteks kohtingule minemas. Aga ka automaadile, kust sai aluspesu, kui mingil põhjusel oli enda oma kaotsi läinud.
Jaapan on müügiautomaatide tõotatud maa. Keset mühavat männikut võis matkarajalgi automaadile peale sattuda.
Ostsime pileti praamile, mis viis meid mannermaalt väikesele Miyajima saarele. Pärast Hiroshimas veedetud päeva olime otsustanud ööbida võimalikult idüllilises paigas, mis laseks meil seenpilvest varjutatud õhkkonna järel hinge tõmmata.
Seisime praami vööritekil ja silmitsesime künkliku saare siluetti lähenemas. Sellest selgemalt eristus merest tõusev tohutu kinaverpunane torii. See oli Itsukushima templi “ujuv” värav, mille peegeldus pani kogu meie ees väreleva mere oranžilt leegitsema.
Lahesopis asuvasse templisse pääses varem paadiga läbi torii. Paadid jäeti templi pikkade hargnevate maabumissildade äärde. Saar oli nii püha, et selle maapinnale ei tohtinud astuda — külastajad võisid käia vaid paadisildadel ja templikoridoride puupõrandatel. Maad ei tohtinud jalad mingil juhul puudutada. Naised ei võinud üldse saarele tulla.
Tänapäeval võis õnneks isegi rannal käia. Ja metsas. Ning naised tohtisid tulla saarele.
“Ainult et rasedatel naistel tuleb ilmselt aegsasti enne sünnitust Miyajimalt ära mandrile kolida,” ütlesin ma. “Samuti peavad haiged inimesed minema saarelt ära mandrile tervenema või koolema. Templi lähedal ei tohi ikkagi veel sündida ega surra.”
“Hullumeelsus,” pahvatas Kirsi.
“Ühele hullumeelsus, teisele normaalsus,” laususin ma.
Praam jõudis kohale ja me astusime mööda rampi alla rannale. Templi kõrval paiknev Miyajima küla oli vaid mõne kvartali suurune. Kohe selle taustal kõrgusid mets ja künkanõlv.
Maabumisrannal jõllitas meid suurte mandlikujuliste silmadega hirv, ja peagi märkasin teistki hirve, kelle küljed olid täis valgeid tähne. Tundus, nagu oleksime jõudnud Disney Bambi-multikasse.
Mul ei pruukinud kõndida rohkem kui paarkümmend meetrit, kui juba taipasin, et hirvi on rohkem. Palju rohkem. Nad astusid rannateel liikuvate inimeste keskel uhkelt justkui kohalikud aadlikud. Üks põikas pargipingil istuva paarikese juurde ja nuias aplalt neilt midagi söödavat. Naine andis hirvele joogipudelist vett.
Pika sammuga möödus meist praamile kiirustav mees, sõidupilet lipendas tal teksade tagataskust välja. Üks hirv kepsles mehe kannul, ajas kaela õieli ja napsas taskust paistva paberitüki suhu. Peagi piletikontrollini jõudnud mees tuhnis oma taskutes ja laiutas käsi, samas kui hirv mugis vahtrapuu all süütul ilmel oma maiuspala.
“Vaata sinna,” sõnas Kirsi.
Ta osutas väikesele tüdrukule, kes oli ostnud jäätise. Kolm hirve olid ta ümber piiranud, igaüks neist püüdis torbikut limpsata. Tüdruk ühtaegu nuttis ja naeris ning sirutas oma jäätist taeva poole, et hirved selleni ei ulatuks.
“On alles kamp,” märkisin ma. “Nõuavad katuseraha.”
“Katusejäätist,” parandas Kirsi.
Möödusime sushi-baarist, mis uksele riputatud sildi järgi pidi kohe avatama. Kaks hirve oli juba baariukse ees järjekorras.
Ja järgmiseks kõpsutas meile vastu hirv, kelle sarve küljes ripnes käekott. Ei hoolinud ta meie vahtimisest nagu õige hirv kunagi. Kohe ta kannul jooksis punases kleidis naine, kelle eest hirv mõnda aega osavasti kõrvale põikles, kuni naisel õnnestus oma käekott tagasi kahmata.
Paistis, et Miyajimal liikus ringi rohkem hirvi kui inimesi. Näljaseid, maanteeröövlite moodi gängsterhirvi.
“Hirvi on siin alati peetud jumalate kulleriteks, mistõttu võivad nad teha, mida tahavad,” ütlesin ma.
“Kulleriteks?” kordas Kirsi.
“Jah, nad on pisut kohalike postiljonide moodi,” kinnitasin ma.
Saime toa ryokan’ist ehk võõrastemajast, kus toad on sisustatud jaapanipäraselt, mitte lääne kombe kohaselt.
Lükkasin meie toa ukse lahti.
“Ohoh,” lausus Kirsi. “See on küll õige lihtne.”
Tuba oli peaaegu tühi kuup, seinad puuraamide vahele pingule tõmmatud paberist. Ainus mööbliese toas oli madal, pahkluukõrgune laud. Põrandat katsid tatamid, mattidest levis meriheina lõhna, mida olime tundnud juba templites. Ühest seinast leidsin liugukse, mis paljastas peidus kapi. Seal olid rullikeeratult meie õhukesed madratsid, need võisime ööseks põrandale laotada. Teises süvistatud kapis rippusid meie yukata’d, mida võisime ryokan’is elades selga panna.
Meie rõdult paistis laht ja ma märkasin, et on mõõnaaeg. Õige pea saame jalutada mööda merepõhja Jaapani kõige kuulsama torii juurde. Rõdul oli kaks tooli, kus saime istuda.
Kui me vee taandumist jälgisime, jutustasin Kirsile loo, mis oli mulle meenunud Hiroshima ja joogiautomaatidega seoses. Ühe mu sõbra mees oli bioloog, kes uuris, kuidas mõjutavad imetajaid õnnetused tuumajaamades. Kui juhtub õnnetus, siis inimesed ju evakueeritakse, kuid kõik mutid, hiired, jänesed ja rebased jäävad kiirgust saanud piirkonda edasi elama. Too bioloog oli käinud Tšornobõli aladel oma paarkümmend korda väikseid imetajaid uurimas. Ta oli käinud sageli ka Jaapani idarannikul Fukushimas, kus maavärin ja tsunami põhjustasid raske tuumajaamaõnnetuse 2011. aastal.
“Mu sõbra mees rääkis, et Fukushima inimesed armastavad Jaapanis oma kodupaika kõige rohkem,” jutustasin Kirsile, kui jälgisime meie rõdu alla kogunevat hirvekampa. “Paljud pered on elanud samas kohas mitu põlve. Ja seepärast oli nende jaoks eriliselt ränk, kui nad pidid oma kodu maha jätma. Tuumajaama sulanud reaktorite ümber kehtestati pärast õnnetust kaitsevöönd, mis ulatub õnnetuspaigast kahekümne kilomeetri kaugusele. Selle sees ei ole lubatud aastakümneid paljudes kohtades elada. Mõned fukushimalased on siiski esitanud taotluse ja saanud eriloa — olenevalt sellest, kui tugeva kiirgusega alal nende kodu on. Näiteks tohib mõni kodu külastada kord kahe nädala jooksul tund aega. Ja nii nad siis tulevad päris kaugeltki kord kahe nädala jooksul koju. Kaasas on taimer, mis mõõdab aega kuuekümnest minutist nullini. Iga minut on kallihinnaline. Selle ühe tunni jooksul pügatakse muru, puhastatakse tolmuimejaga kodu, naelutatakse mõni ripnev lauajupp oma kohale tagasi, värvitakse aknaraame ja kitkutakse ära närbunud kannikesed, et kodu paistaks ikka asustatuna. Niimoodi on see ka valmis paarikolmekümne aasta pärast, kui ehk tohib seal jälle elada.”
“Kui jube,” ohkas Kirsi.
“Mõistagi ei osutata Fukushimas enam ühtegi teenust,” jätkasin ma. “Ei ole posti ega ühistransporti, panka ega polikliinikut. Aga üks asi seal toimib — joogiautomaadid. Neid tänavate äärde jagub ning need pole kunagi tühjad. Keegi käib neid täitmas. Päevast päeva. Nädalast nädalasse. Linnas, kus korterites ja tänavatel haigutab tühjus, on joogiautomaadid pungil täis. Peale jookide ja söökide saab nendest näiteks vihmavarje, juhul kui selle külastustunni ajal kord kahe nädala tagant peaks vihm üllatama.”
“Eks see ole vajalik,” sõnas Kirsi.
Mõõna haripunkt oli nüüd käes ja me suundusime randa. Astusime nõlvakult alla ja hakkasime soolase vee lompide vahelt edasi liikuma. Me polnud ainsad merepõhjal seiklejad. Siin-seal küürutas korvidega inimesi — nad korjasid merikarpe.
Vantsisime läbi vajuva liiva tohutu torii, sellesama värava poole, mida olime saarele tulles näinud keset vett otsekui hõljumas. Värav oli vähemalt viisteist meetrit kõrge. Nendel torii’del, mida olime varem näinud, oli vaid kaks püstpuud. Sellele väravale oli kummagi samba toeks lisatud veel kaks posti. Merepõhjast kerkis kuus jämedat jalga ja lähedalt meenutas värav mingit oranži varjundiga, ukerdavat hiigelmardikat.
Lähedalt vaadates olid sambad jämedad kui sadu aastaid vanad männipuud. Soolane vesi oli nende alumiste osade värvi maha uhtunud, sambad olid täis väikesi pragusid. Inimesed olid jätnud nendesse lõhedesse ohvriande — viiejeeniseid münte. Mõned mündid olid pudenenud mudasele liivale.
Rannalt jõudis värava juurde teinegi paarike. Nad panid käed kokku ja kummardasid. Naine ronis mehe kukile ja ulatas nõnda toppima kaht münti ligi kolme meetri kõrgusele. Seal oli veel vaba pragu.
Ka meie panime peopesad kokku, kummardasime ja ohverdasime viiejeenised.
“Ma tean, mida seekord soovida,” ütles Kirsi vaikselt.
“Sama, mida need Hiroshima lapsed?” küsisin.
“Just nii. Sedasama.”
Vaikuseviivu järel naasime rannale ja jalutasime lahesoppi. Seal seisid rivis mõned söögiputkad, seisatasin ühe ees. Selle kõrval oli toober, milles liikus musta aiavooliku moodi olend. Algul arvasin, et see on meremadu, aga siis taipasin, et toobris tiirutasid angerjad.
“Saare kuulsad road,” ütles müügiputkat pidav mees. “Angerjad. Ja austrid.”
Ta osutas kõrvalputka poole, kus hõõguvate süte juures seisis vana mees, ees minu kämblast suuremad austrid. Palusin ühe. Mees lõikas noaga karbi lahti ja asetas restile, koor allpool. Söed hõõgusid nagu väike tähistaevas. Nendest tõusis suitsu ja ürtide lõhna, otsekui olnuks vanaema aiamaa leekides.
Vanake lasi austrikarbil restil vaid silmapilgu soojeneda, nii vähe, et auster küll küpseda ei jõudnud. Ta ulatas selle papptaldrikul mulle.
“Söö,” õhutas ta.
Jõllitasin kurrulises koores õõtsuvat limast elukat. Soomes olin söönud austreid, mis olid sellest hiiglasest umbes kümme korda väiksemad.
Kraapisin saadud kahvliga eluka karbi küljest lahti. Püüdsin teda pooleks saagida, kuid auster muudkui lupsas kahvli alt ära, otsekui tahtes pakku vongelda. Ainus võimalus olnuks ta korraga suhu toppida. Ent ma oleksin lämbunud, üritades sihukest lahmaket korraga alla neelata.
“Terviseks!” soovis Kirsi kõrvalt.
Kaapasin eluka suhu ja närisin seda raevukalt.
Maitse hakkas suus levima alles siis, kui olin austritükid alla neelanud. See oli soolane ja värske, otsekui oleksin muginud suutäie meretuult. Suitsuhõng meenutas laiul tehtud jaanituld.
“Kuidas maitses?” küsis Kirsi.
“Mmm,” mõmisesin vastu. “Tõeliselt tervislikult. Võta ka üks.”
“Ära loodagi,” raputas Kirsi pead. “Ma olen juba piisavalt terve. Aga võta sina teine veel. Su nägu on pisut rohekas.”
*
Hommikul läksime tagasi laherannale. Vesi oli taas tõusnud. Oli täiesti tuulevaikne ja merepind oli muutunud määratuks peegliks, millelt peale taevasina peegeldus üks kõrgel hõljuv pilvesagar.
Suur torii-värav näis jälle taevavõlvil hõljuvat. Selle täpne kujutis peegeldus veepinnalt tagurpidi, justkui olnuks sügavuses teine maailm, kuhu jõuaks välja tollest äraspidisest väravast läbi minnes.
Siis jooksis üks hirv otse torii eest läbi. Värava all paistis kalpsavat teine hirv, ümberpööratult ja pisut moondunud kujuga. Kui ülemise hirve sõrad poleks aeg-ajalt veepinda purustanud ja teise hirve peegeldust rikkunud, oleksin küll arvanud, et ta silkas üle lahe pinda puudutamata. Niivõrd kõrged ja õhulised ja pikad olid ta hüpped. Hirv jõudis teisele rannale ja kadus metsa.
“Kohalik postiljon on alustanud oma tööpäeva,” ütles Kirsi.
SAATEKS
Helsingis 1966. aastal sündinud JARI JÄRVELÄ veetis lapsepõlve väikelinnas Kouvolas. Juba kolmeselt lugema hakanud poiss unistas, et suureks kasvades saab temast maadeuurija. Kirjandus köitis ka, ent esialgu õppis ta siiski Jyväskylä ülikoolis pedagoogikat ja töötaski mõne aja õpetajana. 1996. aastast, mil tema kogumik Bambi ja teisi novelle (Bambi ja muita novelleja; Porvoo: Söderström, 1995) oli pälvinud Soome Kirjanike Liidu debüütteose auhinna, sai Järveläst vabakutseline kirjanik. Tema teine romaan Lenduri poeg (Lentäjän poika; Helsinki: WSOY, 1999) valiti Finlandia kirjandusauhinna nominendiks. Seejärel on auhindu, nominatsioone ja tunnustust jagunud tema teostele läbi aastate. Eesti keeles on seni ilmunud kolm Jari Järvelä romaani: Aino A. (Aino A., 2021; Tallinn: Vesta, 2023, tlk Kai Aareleid), Kahele poole koske (Kosken kahta puolta, 2018; Loomingu Raamatukogu, Tallinn: Kultuurileht, 2023, tlk Kadri Jaanits) ja Ma armastan Eva Brauni (Rakastan Eva Braunia, 2023; Tallinn: Hea Lugu, 2024, tlk Piret Pääsuke).
Juba alates debüütteosest on Jari Järvelä stiililt omapärane ja jäljendamatu, tema komme söösta ilma pikema hoovõtuta ja sissejuhatavate seletusteta tegevustiku keskele haarab lugeja kohe kaasa ja sunnib märkamatult intensiivselt edasi lugema. Kui on vaja seletusi, siis nende aeg tuleb hiljem, kõigepealt aga ikka juhtub midagi.
Raamatute kirjutamine — nii nagu lugeminegi — on Järvelale ikka veel omamoodi lapsepõlveunistuse teostamine, matkamine senitundmatutesse paikadesse või aegadesse. Ka muidu on reisimine üks tema lemmikharrastusi. Ta on roninud nii Aafrika kõrgeimale mäele Kilimanjarole kui ka külastanud Andide mäestikus inkade muinaslinna Machu Picchut, reisiteed on viinud teda Peruusse, Jaapanisse, Tansaaniasse, Mehhikosse. Mõndagi reisidel nähtust-kogetust on Järvelä ka kirja pannud, nii on ilmunud kaks kogumikku reisikirju: Mozzarellakuu ja teisi reisikirju (Mozzarellakuu ja muita matkatarinoita; Helsinki: Tammi, 2022) ning Sisarperhonen ja muita matkatarinoita (2023). Teisest kogumikust on pärit ka siin avaldatud “Nullpunktis”.
Kõikidest Jari Järvelä reisikirjadest paistab välja uudishimu ja soojus, millega ta astub vastu tundmatutele paikadele ja seal kohatud inimestele. Tema üsnagi vähestest detailidest, märgatud värvitonidest ja valguselaikudest, tajutud lõhnadest-maitsetest koosnevad kirjeldused pakuvad lugejalegi otsekui vahetut osalust. Nendesse on põimitud alati ka infot külastatavate paikade ajaloost ja vaatamisväärsustest, ent tänu jutustaja innukale stiilile ja sageli ka mõnusalt humoorikatele tähelepanekutele jääb see kõik hoopis elavamalt meelde kui samad teadmised mõne teatmeteose või dokumentaalfilmi vahendusel. Öeldu kehtib ka reisikirja “Nullpunktis” kohta, milles kirjanik meenutab koos abikaasa Kirsiga Jaapani reisil külastatud Hiroshimat.
Tlk
Nollapisteessä. — Jari Järvelä. Sisarperhonen ja muita matkatarinoita. Helsinki: Tammi, 2023, s. 133–147. © Jari Järvelä ja Tammi 2023. Avaldame autori loal.
