I.

SISSEJUHATUS

Laialdane üleminek vabarõivastusele (casual wear free dress code) tähistab vaikivat revolutsiooni sotsiaalses tähendusloomes. See revolutsioon ei seisne niivõrd avalikus murrangus, vaid traditsiooniliste, visuaalselt eristuvate riietuskoodide järkjärgulises, ent põhjalikus murenemises – koodide, mis ajalooliselt on toetanud selgelt väljendunud sotsiaalseid hierarhiaid ja võimusuhteid. Selle “vaikivus” tuleneb protsessi järkjärgulisusest ja normaliseerumisest, mida sageli tõlgendatakse pelgalt isikliku eelistuse või mugavusena, mitte struktuurse nihkena. Ometi on selle mõju revolutsiooniline, sest vabarõivastuse domineerimine seab kahtluse alla sajanditevanused semiootilised süsteemid, kus rõivastus oli otsene staatuse, autoriteedi ja kuuluvuse märk, ning kujundab seeläbi ümber võimu väljendamise ja tajumise viise tänapäeva ühiskonnas.

Riietus on alati olnud enam kui pelk kehakate või kaitse ilmastiku eest. See toimib keeruka märgisüsteemina, mis edastab teavet kandja sotsiaalse staatuse, väärtushinnangute, kuuluvuse ja positsiooni kohta ühiskondlikus hierarhias. Traditsiooniliselt ongi rangelt normeeritud riietumisstiilid, alates pidulikust frakist (white tie) ja smokingist (black tie) kuni ärimaailma ametliku riietusstiilini (business formal), pakkunud selgepiirilise visuaalse grammatika, mis võimaldas kiirelt tõlgendada sotsiaalseid rolle ja hierarhiaid. Need reeglid ei olnud muutumatud, vaid peegeldasid ja ühtlasi kinnistasid oma ajastu ja kultuuriruumi võimustruktuure.

Viimastel kümnenditel on aga toimunud märkimisväärne nihe vabama ja vähem eristatud riietusstiili poole, mida selles artiklis mõistetakse vabarõivastusena. See ei tähenda tingimata ühtainsat universaalset koodi (nagu

casual või smart casual), vaid pigem üldist suundumust formaalsuse vähenemisele ja erinevate kontekstide (töö, vaba aeg, avalik ruum) riietusnormide ühtlustumisele. Selle tulemusena hägustuvad varasemad selged piirid ning visuaalsed märgised, mis seostusid professionaalsuse, autoriteedi ja sotsiaalse staatusega. Kuigi individuaalsed valikud riietuses võivad tunduda isikliku vabaduse väljendusena, on selle kollektiivse suundumuse mõju sotsiaalsetele struktuuridele ja võimudünaamikale sügav ja mitmetahuline. Näiteks tippjuhtide esinemine nokkmütsiga või asjaolu, et Pärnu-suuruses linnas on keeruline leida isegi mansetinööpe, ilmestavad seda avaramat nihet.

Siinse artikli keskne küsimus on: kuidas riietuse sümboolse tähenduse muutumine, s.t üleminek formaalsetelt koodidelt vabamale ja universaalsema riietuspraktika domineerimisele, mõjutab sotsiaalset hierarhiat ja võimusuhteid tänapäeva ühiskonnas? Sellele vastamiseks analüüsitakse vabarõivastuse levikut kui protsessi, mis muudab nii sotsiaalset taju, mitteverbaalset kommunikatsiooni kui ka identiteedi konstrueerimise viise. Eesmärgiks on mõista, kuidas riietuse sümboolse tähenduse teisenemine mõjutab ühiskondlikke võimusuhteid ja sotsiaalseid hierarhiaid. Riietuse sümboolse tähenduse teisenemist käsitletakse kui üleminekut formaalsetelt, selgelt struktureeritud riietuskoodidelt avaramale, ent potentsiaalselt ambivalentsemale vabarõivastusele, ning uuritakse selle protsessi mõju kultuurile ja sotsiaalsetele suhetele.

Analüüsis toetutakse peamiselt kultuurisemiootika, eriti Juri Lotmani ja Umberto Eco, võimuanalüüsi (Michel Foucault), tsiviliseerumisprotsessi teooria (Norbert Elias), identiteediuuringute (sh performatiivsuse teooria, Judith Butler) ning Jean Baudrillard’i simulaakrumite ja märgimajanduse teooriate kontseptsioonidele, et analüüsida, kuidas näiline vabadus vabarõivastuses võib toimida simulaakrumina ning kuidas eristumine toimub uute, peenemate märgipõhiste hierarhiate kaudu. Artikkel liigub võimusuhete ja käitumiskontrolli (afektikontrolli) analüüsist kommunikatsiooni muutumise ja identiteedi (sh soolise identiteedi) kujunemise mõtestamiseni vabarõivastuse kontekstis.

---

II.

RIIETUSE ROLL VÕIMUSUHETE VÄLJENDAJANA: TRADITSIOONILISEST FORMAALSUSEST TÄNAPÄEVA KOODIDENI

1990. aastate alul tähendas sõna “pankur” Eestis ülikonda, lipsu ja võimalikult kallist käekella. 2024. aastal võib suurpanga juht ilmuda olulisele pressikonverentsile teksade ja tennistega. Mõlemal juhul on tegu võimu manifesteerimisega, kuid väljendusvormid on põhjalikult muutunud.

Sotsiaalsete hierarhiate visuaalne väljendamine riietuse kaudu on olnud üks inimühiskonna püsivamaid kultuurilisi praktikaid. Umberto Eco on riietusega seotud mõjusid nii kandjale kui väliskeskkonnale avanud väga nauditavalt, muu hulgas nimetades riietust semiootiliseks vahendiks.

Riietusstiili lihtsustumine, näiteks ülikonna asendumine teksadega, ei tähenda pelgalt visuaalse koodi lihtsustumist, vaid osutab laiematele muutustele sotsiaalsetes normides, kultuurilistes väärtustes ja ühiskondlikes suhetes. Tänapäeva sotsiaalne staatusetaju on muutunud keerukamaks ja mitmekihilisemaks. Riietus ei toimi enam pelgalt hierarhilise staatuse otsese signaalina, vaid võib hoopis panna proovile traditsioonilised normid ja viidata kultuurilise teadlikkuse ja isikliku väljenduse olulisusele. See staatuste hägustumine mõjutab ka käitumist. Formaalne riietus toimis märgisüsteemina, mis aktiveeris kindlaid käitumisnorme ja ootusi. Vaba riietusstiili domineerimine vähendab neid visuaalseid vihjeid, mis aitasid inimestel kiiresti kohandada oma käitumist vastavalt sotsiaalsele kontekstile. Kui traditsiooniliselt võimaldas riietus kiiret “lugemist” — ülikond osutas autoriteedile, valge kittel arsti staatusele, talaar akadeemilisele positsioonile —, siis tänapäevane ühesugune riietusstiil muudab sellised eristused järjest keerulisemaks. Moe süntaktilised struktuurid mõjutavad meie maailmapilti palju füüsilisemalt kui ajavormide järgnevus.

Michel Foucault’ väitel ei tähenda sedalaadi muutused võimusuhete kadumist, vaid nende teisenemist. Kui formaalne riietus toimis avaliku ja nähtava võimu väljendusena, siis tänapäevane vaba riietus peidab võimusuhted varjatumate mehhanismide taha. Foucault’ järgi asendub otsene visuaalne kontroll peenemate, kuid niisama tõhusate kontrollivormidega. Institutsionaalse võimu väljendamine muutub keerulisemaks, kuid mitte võimatuks. Selle asemel tekivad uued, vähem silmatorkavad hierarhia märgid — teatud tootemarkide eelistamine, riietuse kvaliteet või stiilipeensused, mida oskavad märgata vaid “teadjad”. Paradoksaalselt võib näiliselt demokratiseeriv vaba riietus luua veelgi peenemaid sotsiaalseid eristusi.

Uued kontrollimehhanismid toimivad üha enam tarbimisvalikute ja -mustrite kaudu. Näeme, kuidas võim ei kao, vaid muutub hajusamaks ja raskemini tuvastatavaks. Formaalse riietuse taandumisega kaasnev näiline vabadus võib tegelikult varjata uusi, peenelt toimivaid sotsiaalse kontrolli vorme. Selle uue, peenema eristumise mõistmiseks pakub Jean Baudrillard’i asjade süsteemi analüüs olulist teoreetilist tuge. Sellega uuritakse, kuidas tarbeesemed ei saa tähendust mitte niivõrd oma funktsiooni järgi, vaid märgina teiste objektide süsteemis, luues sotsiaalseid eristusi. Baudrillard’ist lähtudes võiks seega väita, et vabarõivastuse maailmas ei kao märgisüsteemid, vaid muunduvad. Kui formaalne riietus opereeris selgemate, binaarsemate koodidega (ülikond vs. mitte-ülikond), siis vabarõivastus toimib keerukama märgimajandusena, kus eristumine ei põhine niivõrd koodi olemasolul või puudumisel, vaid objektide (riideesemete) tähendusel süsteemis.

Eristumine toimub peente nüansside abil: konkreetne tootemark (mitte lihtsalt tossud, vaid teatud mudel), materjali valik (orgaaniline puuvill vs. sünteetika), lõike täpsus, isegi kulumise aste või esemete kombineerimise viis. Need elemendid ei ole väärtuslikud mitte niivõrd kasutusotstarbe või ainelise väärtuse tõttu, vaid märgiliselt — nad osutavad kandja maitsele, teadlikkusele trendidest, sotsiaalsele positsioonile ja kuulumisele teatud (sub)kultuurilisse rühma. See on uus asjade süsteem, kus näiline sarnasus varjab tegelikult tihedat koodistikku, mille lugemine ja kasutamine nõuab spetsiifilist kultuurilist kapitali. Võim ei avaldu enam niivõrd formaalse staatuse näitamises, vaid võimes selles uues, voolavas märgimajanduses osavalt navigeerida ja end positsioneerida.

Seega ei tähenda riietuse ühtlustumine mitte hierarhiate kadumist, vaid nende väljendumist uutel, keerukamatel viisidel. See muutus esitab väljakutse nii institutsioonidele, mis peavad leidma uusi viise oma autoriteedi väljendamiseks, kui ka üksikisikutele, kes peavad õppima orienteeruma vähem selgetes sotsiaalsetes koodides.

---

III.

ÜHESUGUSE RIIETUSSTIILI MÕJU MITTEVERBAALSES KOMMUNIKATSIOONIS

Veel paarkümmend aastat tagasi võis üliõpilane auditooriumisse sisenedes riietuse järgi kohe ära tunda, kes on professor. Tänapäeval võib aga juhtuda, et hoopis üliõpilane kannab formaalsemat riietust kui õppejõud. See muutus sunnib meid leidma uusi viise, kuidas väljendada ja tõlgendada staatust, austust ning professionaalsust.

Albert Mehrabiani ja Susan R. Ferrise (1967) 7-38-55-reegel näitab, et emotsioonide ja hoiakute väljendamisel kandub sõnumist 7% edasi sõnade, 38% hääletooni ja 55% kehakeele kaudu. See reegel omandab riietuse kontekstis uue tähtsuse. Kui traditsioonilise riietuse puhul moodustas rõivastus olulise osa inimese “visuaalsest häälest”, siis vaba riietusstiili domineerimine vähendab seda kommunikatiivset osist märgatavalt, mille tulemusena kandub suurem koormus teistele mitteverbaalsete signaalide elementidele, eriti kui tegemist on staatuse või autoriteedi väljendamisega.

Ka emotsionaalse teabe edastamine riietuse kaudu on muutunud keerulisemaks. Kui formaalne riietus andis selge emotsionaalse signaali (näiteks must ülikond või pidulik kleit tähtsal üritusel), siis ühesugune vaba riietusstiil nõrgendab neid emotsionaalseid märgiseid. See sunnib emotsionaalset teavet edastama teiste suhtluskanalite kaudu.

Juri Lotmani kultuurisemiootiline vaatenurk avab selle muutuse sügavama kihi. Riietusviisid toimivad kultuuriliste koodidena, mis kannavad ja edastavad kultuurimälu — informatsiooni nii kandja staatuse, sotsiaalsete normide kui ka laiemate kultuuriliste väärtuste ja ajaloo kohta. Üleminek formaalsetelt koodidelt laialt levinud vabarõivastusele ei tähenda seega kultuurimälu kadumist, vaid pigem selle kultuurikoodi muundumist või ümberkodeerimist. Vabarõivastus kui uus domineeriv kood kannab endas teistsuguseid tähendusi ja mälestusi — näiteks rõhutades individuaalsust, mugavust või vastandumist varasematele hierarhiatele —, samal ajal kui varasemad, formaalsema riietusega seotud tähenduskihid võivad taanduda või omandada uue varjundi.

Lotman rõhutas, et kultuuri dünaamika ja loovus tuginevad suuresti sisemisele mitmekesisusele ja piiridele semiosfääris. Ühetaolisuse levik, mida vabarõivastuse domineerimine võib soodustada, võib häirida seda dünaamilist tasakaalu, vähendades semiootilist mitmekesisust ja sellest tulenevaid pingeid, mis on uute tähenduste tekitamise allikaks. Kultuurilised erinevused ja pinged loovad uusi tähendusi ja vaatenurki, samas kui liigne ühesugusus võib seda loomingulisust pärssida.

Kuigi muutused on kultuuri loomulik osa ning ühtede enesepeegelduse mehhanismide teisenedes või hääbudes võtavad nende rolli üle teised märgisüsteemid , toimuvad need protsessid eri kiirusega. Kui muutused keeles toimuvad sajandite jooksul, siis “uusaja mood muudab oma koodi igal aastal”. Seega on moekoodide kiire muutumine ja võimalik ühtlustumine protsess, mis mõjutab aktiivselt ja vahetult seda, milliseid kultuurimälu aspekte esile tõstetakse või tagaplaanile jäetakse ning milliseid tähendusi põlvkondadevahelises kultuuriülekandes elus hoitakse ja edasi antakse.

---

IV.

RIIETUSE ROLL AFEKTIKONTROLLIS: KULTUURILINE JA NEUROTEADUSLIK VAATENURK

Valge pulmakleit pole ainult ilus rõivas — see on justkui ettekirjutus, mis suunab pruuti teatud viisil käituma: rüht sirgeks, liigutused graatsiliseks, emotsioonid kontrolli alla ka kõige pingelisemal hetkel. Sarnast muutust võib märgata mehel, kes tõmbab esimest korda selga hästi istuva ülikonna — koos riietusega muutuvad nii kehakeel kui ka kõnemaneer, tekib enesekindlus ja autoriteet. See osutab ka nähtusele, mida tuntakse kui rõivastumisega seotud tunnetust (

enclothed cognition) — ideed, et kantavad riided ei mõjuta mitte ainult seda, kuidas teised meid näevad, vaid ka kandja enda psühholoogilisi protsesse, enesetunnetust ja isegi kognitiivset sooritust. Riietus toimib seega nii välise sotsiaalse signaalina kui ka sisemise psühholoogilise mõjutajana.

Mis juhtub aga meie käitumise reguleerimisega olukorras, kus sellised formaalsed riietuskoodid asenduvad vabama stiiliga? Kui teksad ja T-särk on igapäevane norm, kas kaob ka riietusega kaasnev käitumise ja emotsioonide reguleerimine?

Norbert Eliase tsiviliseerumisprotsessi raamistik pakub sisuka vaatenurga riietuse ühtlustumisega kaasnevate käitumuslike muutuste mõistmiseks. Eliase järgi on

afektikontroll — võime reguleerida oma impulsse ja emotsioone — tsiviliseerumise keskne element. Ta märgib, et peamiselt “tugeva ühiskondliku surve all harjuvad suured inimhulgad järk-järgult hetkeafekte talitsema ning oma käitumist vaos hoidma” ning sellega muutub ka nende käitumine. Formaalne riietus — ja laiemalt kogu normaliseeritud kehaline eneseesitlus, sh soengud, meik või aksessuaarid — toimis traditsiooniliselt afektikontrolli toena, nõudes kandjalt kindlat kehahoiakut, liikumisviisi ja käitumisreeglite järgimist. Ülikonna või kleidiga kaasnesid selged ootused söömise, joomise ja emotsioonide väljendamise osas.

Vaba riietusstiili domineerimine võib Eliase vaatenurgast tähendada afektikontrolli mehhanismide nõrgenemist. Kui riietus ei nõua enam ranget enesekontrolli, muutuvad ka sellega seotud käitumiskoodid vabamaks. See ei tähenda tingimata tsiviliseerumisprotsessi tagasipööramist, vaid osutab vajadusele leida uusi enesekontrolli mehhanisme. Tänapäeva ühiskondlike pingete puhul võib käitumist mõjutavate tegurite alahindamine või tähelepanuta jätmine ühiskonna turvalisust märkimisväärselt mõjutada. Oluline on seejuures märkida, et Eliase kirjeldatud tsiviliseerumisprotsessiga kaasnev afektikontrolli surve ei jagune ühiskonnas alati võrdselt. Ootused “sobivaks” käitumiseks vastavalt välimusele võivad olla rangemad teatud sotsiaalsete rühmade, näiteks madalamal positsioonil olijate või marginaliseeritud identiteediga inimeste suhtes, peegeldades ja taastootes seeläbi olemasolevaid võimusuhteid.

Anjan Chatterjee (2014) neuropsühholoogiline käsitlus täiendab seda lähenemist, keskendudes riietuse mõjule meie tajudes. Sensoorse töötluse tasandil pakub formaalne riietus Chatterjee järgi rikkalikumat visuaalset stiimulit kui ühesugune vaba riietus. See mõjutab otseselt seda, kuidas aju töötleb sotsiaalset teavet. See probleemistik avaneb täiendavalt tänapäeva neuroteaduse vaatenurgast. Ajus toimuvad riietuse tajumisel keerukad protsessid, mis sõltuvad nii kontekstist kui ka vaataja isiklikust kogemusest. Neuroloogiliselt võib eristada viit peamist viisi, kuidas aju töötleb formaalse ja mitteformaalse riietuse erinevusi.

Kõige tavapärasem on olukord, kus riietus vastab täielikult konteksti ootustele — näiteks ülikond ametlikus keskkonnas. Sellisel juhul toimub ajus kiire, emotsionaalselt neutraalne töötlus. Kui aga kohtame ootamatut riietusstiili turvalises kontekstis, võib see tekitada positiivset huvi ja uudishimu. Veelgi tugevam positiivne reaktsioon tekib, kui nähtav riietus resoneerib sügavalt meie isiklike väärtustega.

Problemaatilisem on olukord, kus konteksti sobimatu riietus esineb meile isiklikult olulises situatsioonis — see võib tekitada tugevat vastumeelsust ja soovi olukorrast eemalduda. Samas võib algne vastumeelsus läbi kogemuse ja refleksiooni muutuda aktsepteerimiseks, viies inimese maailmapildi avardumiseni. Neid stsenaariume näitlikustavad igapäevased olukorrad: näiteks ülikond ootuspärases ärikeskkonnas kutsub esile neutraalse töötluse, aga sama ülikond rannapeol võib tekitada vastumeelsust, kuid loovalt kantud vintage-rõivas kunstigaleriis võib äratada positiivset huvi. See neuroteaduslik vaatenurk täiendab Eliase käsitlust, näidates võimalikke kognitiivseid ja afektiivseid mehhanisme, kuidas riietusega seotud sotsiaalsed normid ja ootused afektikontrolliks ehk tsiviliseeritud eneseregulatsiooniks võivad neuroloogilisel tasandil toimida. Kui formaalne riietus traditsiooniliselt toetas käitumuslikku enesekontrolli, siis tänapäeval tuleb mõista, et riietuse tajumine sõltub nii kontekstist, vaataja isiklikust seotusest olukorraga kui ka tema võimest kohaneda ootamatuga. See teadmine võimaldab paremini mõista ka tänapäeva ühiskondlikke pingeid seoses riietuskonventsioonide muutumisega.

---

V.

RIIETUSE UNIVERSALISEERUMINE: VABADUSE ILLUSIOON JA KORPORATIIVNE KONTROLL

Steve Jobsi must kõrge kaelusega sviiter ja Mark Zuckerbergi hall T-särk on kujunenud omamoodi uuteks vormiriietusteks. Need pidid küll sümboliseerima vabanemist korporatiivsest ülikonnakultuurist, kuid on ise muutunud uuteks standarditeks.

Riietuse ühtlustumine avaldab märkimisväärset mõju sotsiaalsele sidususele. Traditsioonilised riietuskoodid, mis toimisid ühiskondliku kuuluvuse märkidena ja aitasid inimestel mõista oma kohta ühiskonnas, on kadumas. Selle tulemusena hägustuvad professionaalsed ja sotsiaalsed rollid — universaalne vabariietus raskendab õpetaja eristamist õpilasest või ametniku eristamist kodanikust.

See muutus peegeldab korporatiivse kontrolli avardumist. Suurkorporatsioonid kujundavad standardiseeritud tarbimiskultuuri meedia ja turunduse kaudu, luues illusiooni individuaalsest valikust. Reklaami ja turunduse mõju ei saa alahinnata. Need loovad narratiive, mis seovad teatud riietusesemed konkreetsete väärtuste ja identiteetidega — ülikond seostub professionaalsuse ja eduga, teksad vabaduse ja mugavusega. Kuigi tänapäeval tundub, et meil on riietuses rohkem valikuvabadust kui kunagi varem, on need valikud tegelikult tugevalt piiratud turutingimuste, hinna, kättesaadavuse ja domineerivate normide poolt.

Üleminek ametite ja valdkondade eristavalt riietumiselt indiviidi eelistustel põhinevale praktikale kujundab uusi hierarhiaid ja koodisüsteeme, milles orienteerumine muutub üha keerulisemaks. Bernard E. Harcourt väidab, et turud ei ole isereguleeruvad ega täiesti vabad, vaid sõltuvad keerukatest reeglitest ja mehhanismidest, mis suunavad indiviidide valikuid, luues petliku mulje vabadest valikutest. Ühiskondlike kontrollimehhanismide süsteem on keerukas nähtus, mis mõjutab riietumisvalikute kaudu inimeste käitumist ja staatust ühiskonnas. Teisal toob ta välja selle vähemalt kolm olulist aspekti:

• Esimeseks, profiilide ja üldistuste loomine — näiteks kui tööintervjuule tuleb kandidaat kulunud teksapükste ja T-särgiga, võib intervjueerija eeldada, et tegemist on hoolimatu inimesega, kuigi tegelikult võib kandidaat olla vägagi pädev ja kohusetundlik.
• Teiseks, stigmatiseerimine — kui noor inimene kannab tumedaid, gooti stiilis riideid, võivad õpetajad või kaasõpilased teda märgistada probleemseks või ohtlikuks, mis omakorda võib viia tema sotsiaalse isolatsioonini, kuigi tegelikult ei pruugi see olla muud kui tema esteetiline eelistus.
• Kolmandaks, sotsiaalne kontroll — kui kontoris kehtestatud range riietumiskoodeks nõuab ülikonda, sunnib see töötajaid alluma kindlale normile, mis võib piirata nende individuaalsust ja mugavust, kuid tagab organisatsiooni soovitud professionaalse välimuse.

Inimesed loovad sageli põhjendamatuid seoseid riietusstiili ja isikuomaduste vahel — näiteks eeldades, et formaalne riietus näitab usaldusväärsust või et mitteformaalne riietus osutab madalamale staatusele. Sellised eeldused võivad viia vildakate järeldusteni. “Vabarõivastuse” olemuse sügavamaks mõistmiseks pakub viljaka raamistiku Jean Baudrillard’i simulaakrumite teooria , mille järgi märgid ei pruugi enam peegeldada või varjata reaalsust, vaid asendavad selle, varjates reaalsuse puudumist või luues sellest sõltumatu hüperreaalsuse. Baudrillard’i sõnul ei pruugi märgid tänapäeva ühiskonnas enam peegeldada reaalset tähendust ega seda varjata, vaid võivad hoopis varjata reaalsuse puudumist (kolmanda astme simulaakrum) või toimida reaalsusest täiesti sõltumatult, luues omaenda hüperreaalsuse (neljanda astme simulaakrum).

Küsigem: kas “vabarõivastus”, mis näiliselt sümboliseerib individuaalset vabadust, autentsust ja vastuhakku formaalsetele koodidele, toimib tegelikult simulaakrumina? Kas see on vabaduse märk, mis varjab tegelikku konformsust, mida kujundavad turundus ja korporatiivne kultuur, või varjab see asjaolu, et “autentne” individuaalsus ongi selles kontekstis kättesaamatu? Jean Baudrillard’i simulaakrumite ja simulatsiooni teooria valguses võib Steve Jobsi musta sviitrit või Mark Zuckerbergi halli T-särki tõlgendada mitte niivõrd individuaalsuse autentse väljendusena, vaid mudelitena, mis genereerivad hüperreaalset “loova geeniuse” või “mitteformaalse juhi” kuvandit. Sellises käsituses ei peegelda märk (lihtne riietus) enam mingit eelnevat reaalsust (autentne vabadus normidest), vaid pigem eelneb reaalsusele ja loob selle, asendades tegelikkuse selle märkidega. Seega, Baudrillard’ist lähtudes, ei ole siin tegemist enam reaalsuse moonutamisega, mis on omane ideoloogiale, vaid reaalsuse simuleerimisega või isegi tõsiasja varjamisega, et “päris” reaalsust sellisel kujul enam ei eksisteerigi. Need märgid (riietusstiil) simuleerivad vabadust ja individuaalsust, kuid võivad samal ajal varjata selle tegelikku puudumist või allutatust süsteemile, näiteks korporatiivse loogika, koodide ja mudelite genereerimisele.

Riietusega seotud muutused peegeldavad paradoksaalset olukorda — näiline valikuvabadus peidab standardiseeritud ja kontrollitud valikuid, mis nõrgendab ühiskondlikku sidusust, tugevdades samal ajal korporatiivset kontrolli. See on proovikiviks demokraatlikule ühiskonnale, kus individuaalne vabadus ja sotsiaalne sidusus peaksid olema tasakaalus.

---

VI.

RIIETUS SOOLISE IDENTITEEDI PERFORMATIIVSE VÄLJENDAJANA

2019. aasta Met Gala punasel vaibal astus näitleja Billy Porter üles kuldses hõbedaste kaunistustega ja tiibadega kleidis — rõivas, mis ei järginud ühtegi traditsioonilist soolist normi. Tema välimus mitte ainult ei purustanud soolisi stereotüüpe, vaid tõi esile, kuidas riietus võib olla aktiivne vahend soolise identiteedi väljendamisel ja selle ümbermõtestamisel. See näitab, et riietus pole pelgalt staatiline element, vaid osa dünaamilisest ja performatiivsest protsessist, mille kaudu sooline identiteet pidevalt kujuneb.

Käesolevas peatükis mõistetakse riietust laiemalt kui pelgalt rõivaesemeid. See hõlmab kogu välist kehalist väljendust ja eneseesitlust, sealhulgas aksessuaare, ehteid, meiki, soengut, juuksevärvi ja isegi kehakaunistusi, nagu tätoveeringud. Riietumiskoodid ja -stiilid moodustavad seega tervikliku märgisüsteemi, mis osaleb aktiivselt soolise identiteedi konstrueerimises ja esitamises.

Judith Butleri soorollide performatiivsuse teooria pakub ainulaadse vaatenurga riietuse rolli mõistmiseks soolise identiteedi kujundamisel ja väljendamisel. Pole olemas soolist identiteeti, mis eksisteeriks sooliste väljenduste taga; see identiteet on performatiivselt loodud just nende samade “väljenduste” kaudu, mida peetakse selle tulemusteks. See on mõttekäik, mis juhatab riietuse ja moe mõistmisel levinud tavaarusaamadest hoopis sügavamate tähendusväljadeni.

Ajalooliselt on riietus olnud oluline vahend sooliste normide kehtestamisel ja vaidlustamisel. Näiteks naiste sisenemine meestekesksetesse professionaalsetesse sfääridesse 20. sajandil tõi kaasa nn

power dressing’u ehk maskuliinseks peetud elementide (nt pükskostüüm, õlakud) lõimimise naiste garderoobi. See ei olnud pelgalt esteetiline valik, vaid strateegia navigeerimiseks meestekesksetes võimustruktuurides, kus riietuskoodid olid ajalooliselt dikteeritud mehelikest normidest — klassikaline näide on Chaneli kostüümi kujunemislugu. See ajalooline kontekst näitab, kuidas riietus toimib nii olemasolevate sooliste hierarhiate taastootjana kui ka võimaliku õõnestajana.

Butleri järgi pole riietus pelgalt olemasoleva soolise identiteedi väljendus, vaid aktiivne osa selle loomises ja taastootmises. Traditsiooniliselt toimisid ülikond ja kleit selgete soolisi erinevusi “tootvate” elementidena, luues ja kinnitades binaarseid soolisi kategooriaid. Vabama riietusstiili valitsemine on seda dünaamikat oluliselt muutnud. Universaalne riietusstiil vähendab traditsioonilisi soolisi piire, võimaldades paindlikumat soolist eneseväljendust. Teksad ja T-särgid sooneutraalsete riietusesemetena on loonud ruumi uuteks identiteedi väljendusviisideks. See muutus peegeldab laiemat ühiskondlikku nihet jäikadelt soorollidelt paindlikuma soolise eneseväljenduse poole.

Identiteedi paindlikkus avaldub võimaluses katsetada erinevate sooliste märgistega. Kui formaalne riietus nõudis selget soolist määratlust, siis tänapäevane vabam riietus võimaldab eksperimenteerida ja kombineerida erinevaid soolisi elemente. Butler näeb selles võimalust kõigutada traditsioonilisi soolisi võimustruktuure ja luua ruumi mitmekesisemaks eneseväljenduseks. Erinevate elementide — näiteks kleidi ja pükste — kasutamine osutab, et soorollid on läbiräägitavad ja vähem piiratud traditsiooniliste binaarsete normidega, ning võimaldab nii individuaalseid kui ka kollektiivseid viise soolise identiteedi ümberkujundamiseks.

Kuigi Judith Butleri teooria on endiselt põhjapaneva tähtsusega, on uuemad uurimused moe-, keha- ja afektiteooria vallas toonud esile täiendavaid nüansse. Nii analüüsivad Natalia Särmäkari ja Annamari Vänskä (2022) algoritmilist moedisaini ja “küborg-disaineri” tekkimist “Mood 4.0” ajastul, ning Eunsoo Baek jt (2022) määratlevad digitaalset moodi identiteedi virtuaalse loomise ja esitlusena. Need käsitlused näitavad, kuidas digitaalajastul lisanduvad riietuspraktikale uued performatiivsuse kihistused. Lisaks rõhutab Fernando F. Fachin (2017) materjalide — olgu need füüsilised või digitaalsed — rolli identiteeti kujundavate, ent samas ka piiravate teguritena. See omakorda aitab mõista, kuidas tehnoloogiline areng ja tarbimiskultuuri surve mõjutavad eneseväljendust isegi näiliselt vabades riietusvalikutes.

Kõik need perspektiivid aitavad Butleri ideid kontekstualiseerida ja täiendada, osutades identiteedi ja riietuse vahelise suhte jätkuvale keerukusele ning muutlikkusele tänapäeva ühiskonnas. Selle keerukuse ja muutlikkuse valguses on siiski oluline meeles pidada Butleri hoiatust, et ka riietuses avalduv näiline vabadus ei tähenda veel täielikku vabanemist sotsiaalsest kontrollist. Seeläbi võivad ka vabama riietumisstiili kaudu toimida uued, peenemad normatiivsuse vormid, mis reguleerivad endiselt soolist eneseväljendust, ehkki vähem silmatorkavalt kui traditsioonilised riietuskoodid.

---

VII.

LÕPETUSEKS

Nii riietuse kui ka laiema kehalise eneseesitluse rolli muutumine tänapäeva ühiskonnas peegeldab põhjalikke nihkeid võimusuhetes, sotsiaalses kommunikatsioonis ja identiteedi loomises. Üleminek formaalsetelt riietuskoodidelt universaalsele vabarõivastusele ei ole pelgalt esteetiline ega mugavusest ajendatud muutus — see on protsess, mis muundab viise, kuidas me väljendame identiteeti, autoriteeti ja staatust.

Artiklis käsitletud teoreetilised raamistikud avavad selle muutuse eri tahke. Võimuanalüüs näitab, kuidas nähtav hierarhiline kontroll asendub peenemate mehhanismidega, mis võivad ebaühtlaselt mõjutada erinevaid sotsiaalseid rühmi. Kultuurisemiootiline lähenemine osutab kultuurimälu kandvate märgisüsteemide teisenemisele, samal ajal kui tsiviliseerumisteooria aitab mõista käitumiskoodide ja afektikontrolli muutumist, sh välimuse mõju kandja enda psühholoogilisele seisundile (

enclothed cognition) ja selle kontrolli ebaühtlast jaotumist ühiskonnas. Performatiivsusteooria valguses näeme, kuidas vabarõivastus ja laiem eneseväljendus võib küll avardada soolise identiteedi esitamise võimalusi, kuid ei tähenda vabanemist sotsiaalsetest normidest, mida omakorda kujundavad ja piiravad sageli turuloogika ning korporatiivsed mõjud.

Tulevikus kujunevad tõenäoliselt välja uued, paindlikumad ja kontekstitundlikumad riietus- ja eneseesitluskoodid, mis peavad vastama nii digitaliseerumise (näiteks virtuaalsete identiteetide loomine, online-suhtluse visuaalsed normid) kui ka keskkonnateadlikkuse (näiteks jätkusuutliku moe kasutamine staatuse või väärtuste signaalina) väljakutsetele. Need arengud ei toimu isolatsioonis, vaid on osa laiemast ühiskondlikust muundumisest, kus traditsioonilised hierarhiad asenduvad keerukamate võrgustikega.

Riietuse ja laiemalt välimuse tähenduse muutumine ei tähenda seega hierarhiate kadumist, vaid nende teisenemist vähem nähtavateks, kuid mitte tingimata vähem mõjusateks vormideks, mille surve ja toimemehhanismid jaotuvad ühiskonnas sageli ebaühtlaselt. See tekitab küsimusi nii institutsioonidele kui ka üksikisikutele, kes peavad õppima navigeerima keskkonnas, kus vanad visuaalsed koodid on asendunud ambivalentsemate märgisüsteemidega. Selle protsessi mõistmine ja analüüsimine on oluline, et säilitada ja arendada sotsiaalset sidusust kiiresti muutuvas maailmas.